Kemer, Türgi

Reisi ajastusega panime seekord ikka korralikult puusse. Juuli lõpus, eriti veel kehvavõitu suvel, ei ole erilisi sooduspakkumisi mõtet oodata. Mingi hetk tundus isegi, et küsimus pole enam heas hinnas, vaid üldse kohtade jagumises, sest muud valikud nagu Bulgaaria, Kreeta, Rhodos jne olid juba väljamüüdud. Alla me sellegipoolest ei andnud ja võtsime Ahhoi Traveli vahendusel GoAdventure`st nädalase paketi Kemerisse ulmelise 560 euriga. Ahhoi reisid toimib ühe neiu ettvõtmisel. Teenindus on meeldiv, aga kohati jäik, st küsitud väikest alet ei tehtud. Küll aga käis asja juurde tasuta kindlustus.

GoAdventure lendab Turkish Airlines`iga ja reklaamib oma lende kui ainsaid fullboard teenusega otselende Türki. Võimalik, et see ka on. Süüa ja juua saab.

Kemerisse minnes võtke endaga kindlasti kaasa inimene, kes vene keelt valdab, sest kogu kohapealne reisisaatja teenus on eranditult vene keeles. Bussis isegi ei tunta huvi, kas oluline info oli kõikidele arusaadav. Ka hotelli infotundi teinud tegelane inglise keelt ei osanud. Huvitav küll, mitu tuuri me talt ostsime? 🙂 Rait õnneks midagi mõistab, aga Marin pidi vaid ette kujutama, mis teemaks võiks olla. Üksi reisides oleks see päris probleemiks saanud.

Selim Han. Väliselt pole nagu vigagi..

Hotelliks valisime 3* Selim Han`i, mille kohta iseloomustusi me praktiliselt ei leidnud. Isegi veidi odavamalt oleks saanud 4* hotelli Club Bella Mare Alanyas, aga ümbriteseva looduse pärast tundus Kemer parem. Mõned meie tähelepankud Selim Hani kohta:

  • Maja ja tubade välimus ning puhtus on OK. Linade vahetust me nädala jooksul ei täheldanud
  • Toas on konditsioneer, mis tuleb 24h sees hoida, siis suudab toa temperatuuri kuskil 25 C kandis hoida.
  • Kõigil on rõdu. Pooled näevad sealt basseini, teised 20 m eemal olevat hotelli ja selle töötajaid, kes suitsupausil käivad
  • Sooja vett kohtasime kahel õhtul
  • Toiduvalikut ei saa kiita, aga nälga kindlasti ei jää
  •  Bassein on korralik. Ümber selle lamamistoole jätkub
  • Asukoht on samuti hea. Kõik jääb jalutuskäigu kaugusele. Rendiautole on maja kõrval parkla
  • 99% hotelli külastajatest on venelased
  • Hotelli teeninduskultuur on SITT. Töötajateks noored nolgid, kes keeltest ja viisakusest või töörõivastest ei tea öööd ega mütsi. Inglise keelt mõistab natuke mees vastuvõtus.

Kemeri peaväljak

Saabumise õhtul tegime kohe tuuri Kemeri keskväljakule ja sadamasse. Tahtsime ennast viia kurssi tuuride, hindade ja üldse sellega, mis see linn meile järgneva nädala jooksul pakkuda suudab. Ühtlasi sai tänavalt putkast võetud ka esimene õlle, mille hind lõi lihtsalt hinge kinni. Kohaliku Efes`e küsiti 2,5 €. Lohutasime ennast sellega, et esimene ost läheb ikka teadmatusest aia taha, aga ega seis hiljem ka palju paremaks ei läinud. Kemer ongi kallis.

Peaväljaku kõrvalt otsisime üles ka meie foorumites (trip.ee teema Kemeri ekskursioonide kohta) soovitatud tuuride korraldaja Ginza Traveli, kus kõik oma vene keele oskused appi võttes soetasime järgmiseks päevaks Türgi sauna.

Rand Selim Hani vastas

Teist päeva alustasime loomulikult ranna ülevaatamisega. Lähim supelrand jääb hotellist paarsada meetrit üle tee. Nagu ülemine pilt näitab, on ranna välimus täielik komöödia. Väike maa-ala on täis topitud rannatoole, koos võrkpalli väljakute ja muu nänniga. Niisama jalutamiseks pole lihtsalt ruumi. Leidsime tooli otsakese, kuhu saime oma riided korraks peale panna ja paar tõmmet vees teha. Teadsime juba enne, et korraliku liivaga on siin kandis jama, aga tegelikult liivast rääkida üldse ei saagi, sest veepiir koosneb ca 3-4 cm läbimõõduga kividest. “Luksimad” kohad katavad kive vaibaga, et turist ikka mõnusalt veeni jõuaks. Ka merel puudub kutsuv sinine jume, aga peamine on see, et vesi on puhas ja ülisoe (täpseid mõõtmisi ei tea, aga pakuks 28-29 C). Vägisi tekib küsimus, et miks kurat kõik siin on, kui maailm on kauneid inimtühje randu täis. See oli muidugi retooriline küsimus. Me teame küll, mis turiste Türki toob ja oleme isegi siin juba teist korda.

Klassikaline Türgi turist valmistab ennast päevitamiseks ette ja läheb esimesel päeval Türgi sauna ehk Hamam`i. Nii meiegi. Ginzast soetatud saun maksis 12,5 € ja asus linna servas. Hoone ise ja ka sisustus on suht lihtsad.

Kiire värskendus enne seebitamist

Asi algab leilisaunaga ja sellele järgneb puhkehetk basseini ääres. Kahjuks peab personal külalised sujuvalt erinevate etappide vahel ära jagama, mis meile tähendas peagi peale basseini jõudmist kohe seebitamisele minekut. Sattusime vist ajale, kui rahvast vähem ja natuke oli tunne, et oleksime maratonil olnud. Sellist hingetõmbe ajakest polnud, sest personal hoidis meid pidevalt rakkes. Chill kui selline jäi seetõttu ära 🙂

Seebipoisid tegid oma tööd hästi ja vana nahk sai kenasti kõik maha lihvitud. Vahepeal sisenes ruumi keegi naisterahvas, kes 10 € eest kohviga koorimist soovitas. Seekord me ei võtnud.

Seebiralli

Sauna lõpetab pooletunnine massaz, mis oli samuti täiesti tasemel. Ja taas hakati pakkuma lisa massaazi, väites, et seljas on probleemsed piirkonnad, mis vajavad suuremat tähelepanu. Jätsime ka selle järgmiseks korraks 🙂 Eestlane on ikka krdi ihne.

Peale saunatamist võtsime sihi “ilusasse randa”. Selim Hanil on diil Veranda Beach Clubiga, mille tasulises rannas saavad Hani külalised ilma rahata lebotada. Hotelli vastuvõtu tüüp andis meile kaardi kaasa ja ütles, et sinna on 500 m. Huvi pärast panime gps-i tööle ja saime 1300 m, aga see eriti ei üllatanudki. Veranda BC rand on iseenesest parem küll kui hommikul nähtu, sest ruumi on rohkem ja läbu vähem. Joogi ja söögi sooviks piisab käega viipamisest ja su soov täidetakse. Kui ma ei eksi siis cola ja õlu oli 6€.

Õhtul läksime taas Ginzasse, et osta ära Pamukkale tuur. Paar aastat tagasi Marmarises olles jäi sinna ajanappuse tõttu minemata. Astusime uksest sisse, aga kõik müükarid olid just hõivatud ja tulime sama targalt välja tagasi. Teel tagasi hotelli jäi meile ette Hero Tour, mis ei jäta nii usaldusväärset muljet kui Ginza, aga vähemalt räägiti siin inglise keelt. Libekeelsed vennikesed rääkisid meid ära faktiga, et nende Pamukkale tuur ei sisalda kohustuslikke shopingu peatusi. Läksime liimile. Raha küsiti 25,5 € näo pealt (ei sisalda hommikusööki ja jooke lõuna ajal).

Pamukkale tuur algab keset ööd. Kell 5 oli buss meie hotelli juures ja koos pausidega ootas meid tubli 5h sõitu. Kui veel meie hotelli teenindusest rääkida, siis eelneval õhtul tellisime kaasa hommikusöögi, kuid kell viis ei olnud ei hommikusöögi pakki ega ka muffi, kes selle oleks pidanud üle andma. Oleks pidanud ise midagi kaasa ostma. Giid ja eranditult kogu reisiseltskond olid taas venelased, aga miskipärast oli kaasa pandud üks noor tüüp, kes meie kahega inglise keeles rääkis. Tema roll giidina oli muidugi minimaalne ja enamasti piirdus see kellaaegade tõlkimisega, aga asi seegi. Muuhulgas saime temalt teada näiteks seda, et meie lootus shopingust pääseda oli ikka eriliselt sinisilmne. Ilma peatusteta sponsorite juures, ei toimu ühtegi tuuri. Kokku anti võimalus ostelda lausa kolmel korral – ehted, veinid ja tekstiil. Ei saaks öelda, et see kõik laus kräpp oli, aga ikkagi nõme, et niigi pikk ja kurnav päev venitatakse selle juraga veel pikemaks.

Hästi säilinud veekanal

Pamukkale territoorium on väga suur. Roomlaste linna varemete, mineraalvee vannide ja muu turistinänniga tutvumise jaoks jäeti aega 3 tundi. Kauem sellises põrgukuumuses viibida oleks ilmselt ohtlik, sest temperatuur oli üle 40 C ja enamus aega tuleb olla lõõskava päikese käes.

Imelise toimega Kleopatra vannis kümblemiseks tuleb 18 $ lisaks maksta

Turiste on tipphooajal siin muidugi meeletult, aga see mass jaguneb suure maa-ala peale ära ja trügima kuskil ei pea. Isegi põhivaatamisväärsuse juures õnnestus leida hetk, kus pildile ei jäänudki vähemalt 10 teist turisti.

Pamukkale – türgi keeles puuvilla loss

Nagu ikka, ei ole kohapeal nähtu päris nii kena, kui eelnevalt profifotograafide piltide järgi võiks arvata, aga täiesti sürr koht on küll. Mineraalidest tekkinud lumivalged terrassid ja helesinine vesi ei tohiks normaalset inimest külmaks jätta.

Rohkem organiseeritud tuure meil polnudki plaanis võtta. Kaalusime ka Demre-Myra-Kekova ekskursiooni, aga nädalase reisi kohta oleks bussisõitu ja venekeelset giiditeenust saanud liiga palju. Hoopis parema fiilingu sai paar päeva omapead rendiautoga ringi sõites. 40 € eest võtsime Fiat Linea koos täislaks kindlustusega (sh rehvid), aga seda hinda ei maksaks kõrghooajal auto otsimisel aluseks võtta, sest meil õnnestus kasutada tutvusi ja saime turuhinnast mõnevõrra soodsamalt. Navigeerimiseks kasutasime käsigepsu koos tasuta OpenStreetMapiga, millest täiesti piisas.

Kuna esimesel päeval toodi meile auto alles kell 12, siis hommikul oli hea võimalus käia ära Tuesday Marketil. Kemeris ja selle ümbruskonnas on iga päev mõni turg, mille suurus ja kaubavalik veidi varieerub (ülevaade turgudest).

Sama haige kui õlle hind, on Kemeris ka kütuse hind. Liitri diisli eest maksime gramm vähem kui 2 euri. Bensiinijaama teenindus oli muidu supper. Autost ei pea väljagi tulema. Mehike tangib ja annab lisaks juhiseid võõra autoga toimetamiseks. Võtsime alustuseks pool paaki ja sõitsime Könük kanjonit vaatama. Päris täpselt me ei teadnud, mida oodata, aga piltide järgi on sealne kanjon väga kena ja lootsime vähemalt mingit osa sellest näha.

Hiigelritsikas teel kanjonisse

Kaitsealale sissepääs maksab 10 kohalikku. 300m peale parklat jõudsime jõeveest ülespaisutatud ujumiskohani, mille servas oli väike söögikoht. Sealt edasi näitas teeviit 1,5 km matka kuni kanjoni alguseni. Jalutuskäik oli jällegi päiksepaiste saatel ja see tegi meile selgeks, et päris matkaplaanid tuleb kahjuks ära jätta. Päevane matk mägedes tapaks päris ära.

Väike matk Gönük kanjonisse

Kohalejõudes nägime väikest puidust putkat ja selle ümber kalipsodes seltskonda. Juba eemalt hakati meile viipama, et me sinna läheks. Selgus, et kohe algab 2 tunnine retk kanjonisse. Loomulikult liitusime nendega (10 $ nägu).

Kaitsevorm seljas ja kanjoniks valmis

Väidetavalt on vesi jões vaid 15 C, aga nii kuuma ilmaga seda eriti tunda pole. Omapead ilma giidi ja kaitsevarustuseta mingist punktist edasi minna ei lubata. Juba päris esimestel meetritel läheb kanjon ülimaaliliseks. Vähemalt meile, kes polnud varem midagi sellist kogenud. Tundub uskumatu, aga lapse ootamine ei ole üldse probleemiks. Giidid teevad mida iganes, et sa turvaliselt ülesse või alla saad ja enamus ekstreemsusi on valikulised, st erinevaid kohti saab läbida ohutult giidide abiga või siis hullu pannes.  Kohalikele on see seisund pühamast püham.

Rajal saab ujuda, ronida, hüpata ja niisama põlvini vees lonkida.

Lõpp-punktiks on kena kosk, kus 2 giidi kõikvõimalikke hüppeid demontreerisid. Eriti edevaks muutusid nad siis, kui me neid filisime 🙂 Umbes 2 tunni pärast olime alguses tagasi ja olime igati rahul, et poolkogemata sellise asja läbi saime teha. Parim elamus sellel reisil.

Rahulolevalt tagasi

Tagasiteel parklasse peatusime söögikohas, kust ennist mööda tulime. 4 $ eest võtsime burksid, mille maitse polnud väga meeldejääv, aga see keskkond… selliste hetkede nimel tasub elada.

Pikniku koht keset jõge

Gönükist tulles jäi veel valget aega üle ja sõistime teisele poole Kemerit. Läksime läbi Kuzdere, mille servas on kaks kõrvuti asetsevat kaljunukki – Twin Peaks. Normaalset pilti kahjuks neist ei saanud, sest päike oli otse vastu ja ringiga teisele poole ei viitsinud enam minna. Enne hotelli minekut väisasime veel kuulsat köisraudtee alguspunkti, et vaadata kas tasub millalgi hiljem ka sõit selle kandi kõrgeimasse tippu ette võtta. Arvatavasti tasuks, aga hind on päris soolane – 25 € nägu ja seda juhul, kui ise ennast alguspunkti orgunnid. Koos transpordiga Kemerist küsiti vabsee 45 €, sest kolmas asi, mis siinkandis krdi kallis on, on takso. Hiljem tulid muud asjad peale ja sõit Tahtali tippu jäigi tegemata. Parem oleks see tipp vallutada muidugi matkates, aga kahjuks ei anna seda teha juuli kuus, kui kuuma on ligi 40 C. Veel üks põhjus, miks mitte sõita Türki tipphooajal.

Neljas kallis asi Kemeris on väljas söömine. Paljusid see muidugi ei morjenda, sest enamus hotelle pakub all-in toitlustust, aga vahelduseks tahaks ju ikka midagi muud. Üks normaalne koht, mis meie leidsime, oli kebab peaväljaku Selim Hani poolses ääres. Hinnad mõistlikud ja personal normaalne. Kohalikke käis ka palju ja eks ole teada ju tõde, et kohalike lemmik kohta võib usladada.

Teisel autoga päeval sõitsime Kemerist lõuna poole. Sihiks täiesti omamoodi auraga Cirali rand. Tee peale jäi Kamyuva turg, mis oli sisuliselt eelmise päeva Tuesday Marketi väiksem koopia.

Cirali ranna lõunapoolne serv

Ciralis jätkub tegevust praktiliselt kogu päevaks ja rand ise on päris kena. Liiva pole ka siin, aga vesi on hirmus kutsuv ja arendus on sedavõrd hõre, et ei teki sellist ahistavat tunnet nagu Kemeris. Rannaäärne küla tegeleb peamiselt turismindusega, aga uhkete hotellide asemel on siin väiksed boheemlaslikud külalistemajad ja siin peatuv rahvas on ka kuidagi mõnusam. Mõtlesime, et mõne öö võiks Ciralis isegi peatuda. Pikemalt hakkaks arvatavasti igav.

Cirali teises suunas vaadatuna. Rahvast on rohkem rannariba äärtes. Keskosas saab omaette olla.

Olympose linna varemed

Kõigepealt vaatasime üle ranna lõunatipus asuva Olympose linna varemed. Kunagisest linnast palju just alles pole ja seda vähest oli tapvas kuumuses üsna raske uurida, aga linnukese saime kirja. Territooriumi jõekesest leiate kalu ja kilpkonni. Järgnes väike tsill meres ja sõitsime teisele poole randa Unesco nimekirja kuuluvat Chimera`t vaatama.

Chimera ehk Yanartas – türgi keeles Põlev kivi

Chimerani jõudmiseks tuleb ka natuke vaeva näha. Piletimüüa väidab, et mäkke viib 10 min tee, aga tegelikult on see ligi pool tundi rassimist mööda korralikku tõusu. Pilet maksab 8 YTL. Üleval leidsime nö põleva mäenõlva, mis päevavalguses pole kindlasti pooltki nii efektne kui hämaras või päris kottpimedas.

Kui mäest taas alla saime, oli aeg lõunaks. Vaatasime veidi ringi ja istusime maha ranna otsi ühendava tee ääres olevasse Celim Restauranti, kus ülihead toidud ja teenindus tuletasid meile valusalt meelde, millest me olime ilma jäänud kui võtsime all-in toitlustusega hotelli.  Toidukorrad hotellis ei suuda kunagi sellist meeleolu luua. Valid täpselt seda, mida hing ihkab ja toidus tunned natukenegi seda hinge, mis toitu pandud on.

Pide ehk Türgi Pizza valmistati meie silme all kiviahjus

Kõik lauad olid värskes õhus ja peakohal vaid taimedest “katus”. Peale arve tasumist soovisime kaasa osta ka mõne viinamarja kobara, mis meie kõrval kasvasid. Omanik arvas, et need pole müügiks, aga niisama võite võtta küll 🙂 Krdi magusad olid.

Täis kõhuga ei oskagi muud ette võtta kui taas randa. Cirali ranna põhjapoolses otsas lebotades ja ujudes meie 2. autorendi päev ka lõppes. Tagasi hotelli jõudsime alles pimedas.

Cirali põhjapoolne rand

Õhtune jalutustuur viis meid taas Kemeri jalakäiate tänavale ja tagasiteel hotelli jäi ette vesipiibu koht. Olime sellest kohast juba mitu korda mööda käinud ja hakkas silma, et kunagi polnud seal kundesid. Piibumees ise jättis meeldiva mulje, sest ta polnud nii pealetükkiv kui tema rahvuskaaslased. Piip maksab 10 € ja kõrvalt putkast tuuakse kohale ka õlled.

Vesipiibu koht paarsada meetrit Selim Hanist keskuse poole

Kuigi alguses oli plaanis võtta auto vaid kaheks päevaks, siis teise päeva õhtul oli selge, et võtame ühe veel. Organiseeritud tuurile enam minna ei tahtnud ja lihtsalt ranna jaoks pidi jääma päris viimane päev. Hirmkallist kütust oli ka veel palju alles, sest läbitud kilomeetrid sai kahe päevaga kokku ikka suht vähe.

Päev algas taas turuga, mis Neljapäeviti tegutseb Kuzderes. Erinevalt eelmistest oli see turg orienteeritud kohalikele, st kõik hilbud ei olnudki enam Billabongi logodega ja rohkem oli toidukraami. Edasi sõitsime mööda maalilisi mägiteid Ovacic`usse ja sealt Kumluca`sse. Konkreetseid vaatamisväärsusi teele ei jäänud, aga roadtripi fiilingut oli küllaga.

Teel Kumlucasse

Kui Kumlucast läbi saime, võttis suurem maantee otse suuna Kemeri poole. Sinna meil veel asja polnud ja hakkasime minema mööda rannikut. Ja juba paari kilomeetri pärast selgus, et see valik oli ainuõige. Sattusime randa, mis oma vee värvi poolest võiks võistelda Kariibi merega. Muidugi Kumluca rand kaotaks selle võistluse (juba kasvõi liiva poolest), aga no niukest asja me poleks küll osanudki oodata.

Rand Kumluca linna kõrval

Põhimõtteliselt oli kogu rand inimtühi ja see tundus antud juhul kuidagi kahtlane. Korralik laine ilma tuuleta teeb veidi ettevaatlikuks kurjade hoovuste vms suhtes, aga madalas vees käisime ära ikkagi.

Väike laht enne Adrasani

Mõnikümmend kilomeetrit edasi jõudsime rannakülla Adrasan`i, mida võiks oma olemuselt võrrelda eelmise päeva Ciraliga. Ka seal on väiksed hotellid, rahulikum rand ja peamiselt lääne turistid. Vahelduseks oli hea kuulda inglise keelt.

Paralleelselt rannaga jookseb tänav, mille ääres on tosin restorani. Meie valisime neist välja Pide House`i, mis keskendus muidugi pizzale, aga pakkus ka muud. Taas maitsvad toidud ja mõnus teenindus. Lisaks pizzale mõtlesime proovida tervelt ahjugrillitud kala. See oli küll nii maitsev. Kõrvale veel salatit ja mingit värskelt ahjus tehtud saialaadset värki. Emotsioone taas küllalt, seda enam, et hotelli toitlustus oli juba kergel kopa etee visanud.  Järgnes pikem rannapeatus rannatoolidel, mis kuulusid ka restoranipidaja valdustesse. Muidu kehtis seal mingi päevatasu, aga kuna me seal einestasime, siis saime tasuta.

Pide House

Adrasanist edasi sõites hakkas korduma eelmise päeva tee – jõudsime taas Ciralini. Et kodutee natuke huvitavamaks muuta sõitsime läbi Beycik mägikülast. Küla niisama vaatamiseks midagi ei paku, aga sealt saavad alguse selle kandi parimad matkarajad Tahtali tippu või alla randa Adrasani. Vaade Tahtalile oli muidugi võimas. Et siis järgmine kord, kui tuleme tagasi ja enam pole nii palav …

Selleks hetkeks, kui auto ära andsime, oli kilomeetreid läbitud kokku vaid 350 ja esimesel päeval ostetud 30 l kütust otsas.

Õhtuse linnatuuril tuli Marinil ekstreemne mõte proovida ära ka kohalik juuksur. Peaväljaku lähedal leidsime me kaks kohta. Üks on kohe väljaku servas ja teine mõnikümmend meetrit mere pool. Valituks osutus viimane.

Juuksur a la Türgi

Väikses salongis oli tööl 5 erinevas vanuses meest, kes kõik oma rolli täitsid. Õpipoiss pesi juuksed puhtaks ja alles siis tuli tähtsalt asja kallale juuksur, kes tegelikult eriti profi muljet ei jätnud. Tundus, et nii pikkade juustega pole ta varem kokku puutunud. Vahepeal oli ka selgunud, et õpipoiss unustas pead pestes palsami ja see tähendas tagasi kraanikausi juurde minekut. Juukseid tiriti nii, et kole. Tundus, et kiilasus hakkab niiviisi peale rammima. Hea, et tegu vaid otste lõikusega. Rait, kes arvas, et saab diivanil päris pikalt oodata, meelitati kohe habemeajaja toolile. Raseerimine oli korralik ja kuidagi sai valmis ka Manni soeng, aga maksmisel tõmbasid kutid omale ikka täiega vee peale. Summa pidi olema 15 € ja kui näitasime neile 50-st, öeldi, et pole tagasi anda. No mis siis ikka, lähme vahetame raha ära ja maksame liirides. Liirides summa küsiti aga ulme kursiga ja arvutamise juurde käis omavaheline Türgi keelne seletamine ja silma tegemine. Hämmastav, et turisti nii lolliks peetakse. Olime ju ligi nädal tegelenud erinevate summade ümberkalkuleerimisega dollaritesse, eurodesse ja liiridesse ning teadsime täpselt, et meilt tahetakse naglalt 30% rohkem võtta. Loomulikult see neil läbi ei läinud.

Viimane päev möödus hotelli basseini ääres AI-paketti, st tasuta õlut nautides, “ilusamas” rannas mõnuledes ja õhtul jäätisebaari külastades. Laupäeva varahommikul korjas buss meid jälle peale ja viis lõbusa vene keele saatel Antalya lennujaama.

Kui lühidalt asi kokku võtta, siis Kemerisse võiks minna teine kordki, aga kindlasti mitte juuli lõpus ja kindlasti mitte sellise raha eest. Tasuks minna päris suve lõpus või isegi sügisel, kui hinnad paremad ja temperatuur looduse nautimiseks paras. Üks suur pluss on Kemeril näiteks müükarite passiivsus. Üldjuhul saab tanaval rahulikult jalutada ja kaupa uurida. Marmarises oli see palju raskem. Meie hotelli, Selim Han`i, kellegile soovitama ei hakkaks. Kui aga läbiv vene keel kellegile häiriv on, siis Kemer puhkuse veetmise kohana kindlasti ei sobi. Võibolla on kogu Türgi sellisel juhul vale valik. Kahtlustan, et meile ei olnud see viimane Türgi reis.

Advertisements
Rubriigid: Reisid, sildid: , , , , , , , , , , , , , , , , . Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.

2 Responses to Kemer, Türgi

  1. Laura ütles:

    Kemer tundub kohavalikuna päris põnev, ise olen mõelnud Antalya peale. Pakkumine, mis leidsin oluliselt teie hinnast väga palju ei erinegi https://www.novatours.ee/puhkusereisid/turgi tundub üsna samasse kanti. Soovime sama moodi elukaaslasega minna. Antalyas tundub, et tegevusi on rohkem ja ehk ka ühendus parem näiteks kui tekib soov kohti veel lisaks vaadata. Pamukka tundub blogist lugedes vägagi kutsuv. Samuti leidsin siit häid tähelepanekuid nö sponsor müügipunktide osas. Kergem aega planeerida kui ette teada, et need on pigem vältimatud ekskursioonidel. Vene keele oskus usun, et on samuti oluline teada. Siis saab natuke kodus sõnavara lihvida 🙂

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s