Võsu – Liiapeksi matkarada

Eelmise aasta septembris sai Marin meie sõbra pulmas kaotatud mängus ülesandeks viia pruutpaar matkale. Kellele karistus, kellele võit??? Pigem vist olid kõik võitjad, sest tegu on nelja inimesega, kes kõik on üles kasvanud värskes õhus ja oskavad looduse võlu nautida. Sobiva raja valikul võtsime aluseks ühe meie lemmik telkimisala Nõmmeveskil, kus oleme varem mitu korda ööbinud. Nõmmeveskilt jookseb läbi äsja valminud RMK 370 km pikkune Oandu – Ikla matkarada, mille esimese lõigu kuni Liiapeksini seekord ette võtsimegi. Et mitte vinti üle keerata, ei alustanud me päris algusest Oandust, vaid Võsult. Nii jäi mõlemale päevale täpselt 18 km. Ühe auto viisime hommikul kohe Nõmmeveskile ja teisega sõitsime Võsule, mis tähendab, et telke-värke ei pidanud seljas tassima ja kaasa võtsime vaid joogivee ja lõuna.

Võsu – Nõmmeveski. Matka alustasime Võsu RMK lõkkeplatsilt kell 11:30. Raja algus on tähistatud viitadega ja matkatee ise punaste täppidega puude küljes. Ära eksimiseks peab pingutama. GPS muidugi halba ei tee (gpx-träki leiab siit).

Mustikapeatus

Esimestel kilomeetritel maastik just palju ei vaheldu ja enamik rada kulgeb mööda korralikku metsateed, mida võiks vabalt läbida ka rattaga. Tempo oli meil sellegipoolest suht madal, sest tee ääres lebas ohtralt metsaande. Võileibade kotid sai päris kiiresti kukeseeni täis korjatud. Mustikaid, vaarikaid, viimaseid metsmaasikaid ja esimesi pohli sõime niisama. Augusti alguses on mets tulvil maitsvast kraamist.

Mustikamöll

Üks väike lapike oli suurt kasvu mustikaid aga nii täis, et tulime nädal hiljem sama koha peale ämbritega tagasi ja korjasime vähem kui tunniga 7 liitrit (kahekesi). Kusjuures peale meie lahkumist nagu ei saanudki eriti aru, et sealt korjatud oleks. Hea leid 🙂

Päeva keskpaigas jõudsime Võhma külla ja sealt paar km edasi, ühe kekmisest kenama talu kiviaia otsas, tegime lõuna.

Pool seltskonda sööb kodus valmistatud suitsukana võileibu. Laisematel on tee pealt haaratud lihapirukad, mis ei maitse pooltki nii hästi

Edasi möödub tee Uusküla kadakast, läheb Joaveskis üle Loobu jõe ja 2-3 km pärast jõuab Valgejõeni. Mööda kõrget jõe kallast sai minna vast 1-2 km (see oli ehk päeva kõige kaunim, huvitavam ja matkalikum lõik), kui olimegi Nõmmeveski telkimisalal. Esimene plats, mis teele jääb, on suurem ja mahutab mitu seltskonda. Sellest paarsada meetrit edasi on väiksem ja mõnusam koht, kus plaanisime veeta öö. Matka algusest oli möödunud ligi 5 tundi ja veidi vähem kui 18 km.

Nõmmeveski lõkkekoht

Telkimisplatsilt leidsime eest matkaseltskonna, kes lõpetasid oma lõunat ja valmistusid edasi liikuma. Nende päev algas Liiapeksist ja õhtuks kavatseti jõuda Oandusse, ehk siis plaaniti käia ca 45 km. Meie 18 km tundus ikka lahja küll tol hetkel ja eks ta tegelikult oligi, sest erilist väsimust keegi ei tundnud. Lihtsaks teeb asja see, et tee on lauge ja kulgeb mööda korralikku kuiva rada. Ekstreemsuste otsijad peavad teekonna ise kuidagi raskemaks tegema.

Ettevalmistused õhtuks

Lisaks sellele, et me kõike vajaminevat seljas ei pidanud kandma, on üks suur pluss päeva lõpus autot omada veel. Nimelt saime sõita Loksale õhtuse toidu ja külma õlle järele. Seljakotis kuuspakki ilmselt keegi tassida ei raatsiks 🙂

Õhtuks praadisime päeval korjatud kukeseeni, keetsime makarone ja grillisime liha. Lõkke jaoks puid saab kõrval asuva telkimisplatsi puukuurist, aga probleem on selles, et kogu puit on seal 2 meetriste nottidena. Arvata on, et kuuri juurde kuulub ka saag, aga meie seda tol hetkel ei märganud. Õnneks matkasellid, kelle olime kaasanud, olid selleks ettevalmistunud ja pagasiruumist  ilmusid nähtavale saag ja kirves ning olen kindel, et kui meil oleks ka labidat vaja olnud, oleks seegi leitud.

Ujumiskohtadega on esimesel päeval tuuga. Lõkkeplatsist mööduv jõgi on suvel päris madal, aga õnnesks on kallas liivane ja vähemalt pesemiseks sobib küll. Kuuldavasti saab sealt ka kala püüda, aga ise järgi ei proovinud.

Kukeseened matkapliidil

Õhtusöök

Öö oli vaikne ja kõrvalt platsilt kostuv disco üritas meie und segada. Peale väsitavat päeva see eriti muidugi ei õnnestunud. Hommikuks sai kukeseentest jm ülejääkidest väga uhke omleti ja törts peale 11 hakkasime edasi liikuma.

Nõmmeveski – Liiapeksi. Teise päeva huvitavaim osa on kohe alguses. Kuni Vasaristi joani läheb tee mööda maalilist jõe orgu. Ka seene-teema tõusis taas päevakorda.

Vasaristi juga ja tsikid

Peale juga, Parksist alates, peab suht pikalt minema mööda sõiduteed. Kokku võibolla isegi 5 km ja sellest viimased 2 lausa mööda asfalti. Lõpuks viskab ikka täiesti ära. Teeäärne asustus ja mööduvad autod ei ole päris see, mida loodusesse matkama minnes tahaks näha.

Napp pääsemine tõsisemast vihmast

Tsivilisatsioonist läbi jalutades tekkis ka esimene reaalne oht korralikku vihma saada, aga seekord veel pääsesime. Natuke enne Pärlijõe orgu suunas matkaraja viit lõpuks meid maanteelt ära taas looduse rüppe.

Ületamas Pärlijõge

Lõuna tegime alles Kalmeoja RMK lõkkekohas. Kilomeetreid oli selleks ajaks läbitud juba 12 (teeviit näitab seal miskipärast Nõmmeveskile 15 km?) ja lõpuni jäi vaid 5km. Matkaraja lõpetab Viru raba laudtee.

Viru raba ujumiskoht. Pilt on tegelikult eelmisest suvest, seekord jäid vettehüpped tegemata.

Keset raba on spetsiaalselt ujumiseks tehtud lavats ja sisuliselt on see ainus koht kogu kahepäevase matka jooksul, kus päris ujuda saab. Me olime sinna jõudes just üle elanud kergema vihma ja vette mineku isu nagu polnudki. Varasematest kogemustest võib aga väita, et vesi on seal soe juba varasuvel ja nagu laugas ikka, siis hüpeteks ka piisavalt sügav.

Vaade Viru raba vaatetornist

Peale raba läbimist jõudsime taas maanteele, seekord siis  Tallinn-Narva maanteele Liiapeksis. Ka teisel päeval kulus aega 5 tundi. Kilomeetreid näitas GPS kokku ca 35, ehk natuke vähem kui ametlikult peaks olema.

Kui nüüd tagantjärgi läbitud rada kokku võtta, siis nii huvitav kui kogu Eestit läbiva raja järgmine lõik Liiapeksist Aegviitu, see pole. Telkimisplats Nõmmeveskil on aga üks idüllilisemaid RMK platse üldse, kus oleme olnud. Samuti on 35 km kahe päeva kohta natuke vähe. Vähemalt ilma raskete seljakottideta. Kui ka nüüd oleks 11-12 kg terve tee seljas olnud, siis oleks jutt ilmselt teine. Nö kergelt matkates võiks juurde võtta ka Oandu – Võsu lõigu või siis teha sama rada läbi ühe päevaga. Aga alati ei peagi ju ennast rihmaks tõmbama. Linnast välja saada, sõpradega niisama tühistest asjadest rääkida ja ehk isegi üksteist teise nurgapealt tundma õppida, kaks päeva metsas olla ja seal ööbida, on alati mõnus ja seda peab iga suvi vähemalt korra tegema, või mis?

Advertisements
Rubriigid: Eestri tripid, sildid: , . Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s