Matk Banaue-Cambulo-Batad riisipõldudel

Pakun, et Filipiinidel on parim koht matkamiseks Banaue ja selle ümbruse riisiterrassid. Kui aega ja jaksu rohkem, võib hiljem edasi liikuda ka Sagadasse ja Kalingasse, aga kui plaani saab võtta vaid ühe koha, siis Banaues näeb 2000 aasta vanuseid riisiterrasse kõige ehedamal kujul.

Kohale saab Manilast 9h sõitva Ohayami Trans ööbussiga, mis väljub õhtuti kell 9 ja 10 (terminali viib taksi NAIA 3-st ca P350 eest). Pileteid me eelnevalt kinni ei pannud ja tundub, et selleks pole ka vajadust, sest kui rahvast on rohkem, läheb ka rohkem busse. Buss on korralik, aga hästi lihtne, st ilma WC ja muude mugavusteta, aga sõidu eest küsitakse ka vaid P450.

Kui buss hommikul Banuesse jõudis, tuli peale mees nimega Richard ja näitas värsketele saabujatele suuna kätte, kus on hotellid, kust läheb buss tagasi Manilasse jne. Rääkisime talle oma plaanist minna 3-päevasele matkale Cambulosse, Batadi ja ringiga tagasi ning saime teada, et giidiks olemine ongi tema peamine teenistus. Päevataks on Richardil ja kõikidel teistel Banaue giididel P1200. Lõime käed. Kõigepealt juhatas ta meid Peoples Lodge`i öömajja, kuhu jätsime väikse tasu eest kõik oma üleliigsed asjad, mida me järgnevate päevade jooksul ei vaja ega viitsi seljas kanda.

Vaade Banaue riisiterrassidele

Matka alguspunkt asub veidi linnast väljas ja sinna viib tricycle P300 eest. Teepeal tehakse peatuseid Banaue terrassidele järjest paremate vaadetega kohtades. Edasi jõudsime päris linnast välja väikse teeraja algusesse. Süvausklik Richard loeb palve ja matk võib alata.

Matka esimesed kilomeetrid

Paar tundi läbib rada tihedat taimestikku ja on suht lauge. Richard tutvustab erinevaid taimi ja jälgib meie (eriti naiste) ohutust raskemate kohtade läbimisel. Siiski ei suuda ta kõike ette näha ja ühe oja servas kaob Marinil mätas jalge alt ära ja ta kukub konkreetselt külili vette. Midagi hullu õnneks ei juhtu. Mingi hetk nägime ka kohalike puuseppade onni, kes nikerdasid erinevaid vidinaid. Eks lihtsam on veeta oma päevad metsas ja nokitseda seal, kui tassida puit seljas koju.

Umbes lõunapaiku hakkas paistma Pula küla, kus meie arvates pidi esimene ööbimine tulema. Richard aga oli kindel, et tuleks minna järgmise külani, kus meil “mugavam” on. Täpselt ei teagi, mis ta selle mugavuse all mõtles, äkki lihtsalt oli tal järgmise küla öömaja perenaisega mingi diil 🙂

Majapidamine Pula ja Cambulo vahel

Pulast möödudes lõppes ära ka laugem tee. Edasi hakkas pidev laskumine-tõusmine. Et mõnevõrra võtta väsinud jalgadelt koormust maha, valmistas Richard meile matkakepid, mis jäid meie lahutamatuteks kaaslasteks kuni lõpuni välja.

Grupipilt enne Cambulot

Cambulo hakkas paistma mingi 5h peale starti. Olime parajalt väsinud ja lõõskav päike hakkas Nelel mõistust ära võtma. Tal oli küll rätik peas, aga pealagi oli katmata ja sellest piisas. Külm kompress tõi õnneks pildi tagasi.

Ilmaga pidi seal kandis olema nii, et kui läheb pilve ja sajab, siis on praktiliselt paar nädalat muutusteta. Öeldi, et kui on plaanis sõita Banuesse, siis tasub enne uurida, kuidas olukord on ja sombuse ilmaga sõit edasi lükata või teine piirkond valida. Meil õnnestus kõik 3 päeva täiesti selget ilma nautida. Kindlasti andis see elamusele palju juurde.

Cambulo terrassid

Arvatava öömaja nägemine andis küll mõnekas ajaks reipust juurde, aga peagi selgus, et see pole veel lõpp. Tuli jõuda küla teise otsa, mis tähendas läbi oru minekut, jõe ületust ja kokku veel paar tundi matkamist. Päike vajus mägede taha ja vaated olid võimsad, aga meeskond väsis nii ära, et kõndis zombidena giidi kannul. Meil tekkis juba tunne, et nüüd meie kaaslased on meiega suhtlemise lõpetanud. Esimese kogemusena võib matk veidi ehmatav olla küll.

Riisitaimede pikeerimine

Veidi enne loojangut jõudsime siiki kohale. Stardist oli möödunud ligi 8h. Isegi tasase maa peal annab nii kaua matkata, rääkimata siis mäest üles-alla ronimisest.

Cambulo lapsed

Külalistemaja, kuhu meid majutati, oli lihtne 2-kordne maja. Öö maksab P200, õhtusöök P100 (ainult taimetoit) ja hommikusöök P80. Pesemiseks on WC-s tünn külma veega, mis tundus eriti karm, sest õhtul polnud enam sugugi palav. Tube oli kokku vist ainult 4-5, aga kujutan ette, et kui need täis saavad, leidub külapeal veel mõni kodumajutust pakkuv pere.

Öömaja Cambulos

Õhtul pakuti ka kangele kehale leevendust. Nimelt on küla kooli õpetaja ka massöör, aga meil jäi see luksus miskipärast kasutamata. Vaatasime hoopis rõdul pimedas helendavaid ööliblikaid ja keerasime magama. Uni sai magus. Õhtusöögiks muidu liha ei pakuta, sest kus pole elektrit pole ka kohta riknevale toidule. Närisime ube ja riisi. Hommikuks pannkooke. Pimedus lõi aga eriti romantilise meeleolu värkele abielupaarile. Küla pilkane pimedus tõi esile helendavad liblikad, mida rõdult jälgides silm aina rohkem ja rohkem haaras. Imeline – just nagu muinasjutt väikestest haldjatest.

Teine päev algab 2h matkaga mööda jõge põhisihtpunkti Batad külla. Üle mäeharja jõudes avaneb esimene vaade külale just sellisena nagu alloleval pildil. Lihtsalt ulme. Kogu mäekülg ümber väikese küla on ehitatud riisiterrassideks.

Batad. Paremal üleval nurgas on kõrvuti tuntumad ööbimiskohad Simons ja Hillside Inn

Öömajani jõudmiseks tuleb mööda mäekülge liikuda teisele poole küla. Minek on raske, aga vaated hoiavad meeleolu üleval. Batad on Cambulost suurem, tuntum ja Banauele lähemal, mis tähendab, et turiste liigub siin rohkem. Siiski mitte nii palju, et see häiriv oleks. Batadi saab kiirelt tsekkida ka päevatuuriga, st alustada ja lõpetada Banaues, aga see ei tundu väga normaalne tegu olevat :). Enamus ööbijatest valib Hillside Inn`i, mis on Batadi 5-6 kohast vaieldamatult kõige popim. Richard soovitas aga Hillside`i kõrval asuvat Simons`it (öö taas P200 nägu). Põhjuseks tõi ta parema vaate – Simonsil on külale veidi avaram vaade ja lisaks näeb ka teiselepoole mäeharja, kust hommikul päike tõuseb. Nii juhtuski, et Hillside oli servani täis ja möll tundus kõva, kui meie nautisime kõrval Simonsis vaikust ja rahu. Peale meie polnud tol õhtul kedagi.

Vaade külale Simons külalistemaja terrassilt

Päeva teise poole pidi sisustama 1+1h matk küla lähedal asuva Tappiah kose juurde. Enne saime aga paar tundi vaba aega, et ennast sisse seada ja lõunat süüa. Kui Cambulos liha üldse polnud, siis siin olid menüüs ka tummisemad road, nagu näiteks pizza. Paraku jäi see lõunasöök, hiljem õhtusöök  ja tegelikult ka järgmise hommiku omletid kogu reisi kõige kehvemaks söögikogemuseks. Vajalikud komponendid olid neil justkui olemas kõik, aga lõpp-produkt lihtsalt ei andnud mingit mõõtu välja. Huvitav, kas Hillside`is on olukord parem?

Kunagi näitas vesipühvlite arv perekonna jõukust. Tänapäeval pidi peamine mõõdupuu olema külast välja saadetud laste edukus, sest sealt tuleb arvestatav osa pere sissetulekust.

Teed, kui sellist, Batadis praktiliselt ei ole. Kogu liiklus käib mööda terrasside servi või neid ühendavaid treppe. Seepärast jääb arusaamatuks, kuidas seal veel loomi transporditakse või nendega tööd tehakse. Vabalt ringi jõlkuvad koerad on sellel maastikul liikumises muidugi maru osavad ja kose juurde minekuks võib neid isegi giidina kasutada, sest aegajalt teevad turistid kose juures piknikke ja eks midagi visatakse ka penidele. Kui keegi on sinna poole minemas, on koread kohe platsis. Kohalike giidide jaoks on see probleem sedavõrd tõsine, et nad pidid lihtsalt neid koeri minema peksma, et mitte kaotada kundesid.

Tappiah kosk

Kui meie öömaja oli sisuliselt mäeharjal, siis kosk on all oru põhjas. St minnes tunnike laskumist, tulles terve tee ränk tõus. Aga minna tasub sinna kindlasti. Tappiah kosk on ka kuival ajal võimas ja lisaks saab karastavas jões ujumas käia.

Tagasiteel kose juurest. Mõnel vanemal turistil oli selle lõiguga ikka tükk tegemist.

Tagasiteel läbisime küla teistmoodi kui tulles ja tegime ka väikses suveniiripoes mõned ostud, et kohalikku käsitööd toetada.

Batad

Õhtul nautisime veel terrassil vaadet, käisime külma dušši all, närisime veel midagi kehva õhtusöögiks ja päeva lõpetas massaaz. Massöörid tuleb eelnevalt koha omanikelt tellida ja raha küsivad nad P350. Richard arvas, et seda on liiga palju ja pakkus, et teeb meist ühele ise (väikse tipi eest). Kõlaks ju hästi, kui öelda, et saime tol õhtul elu parimat massaazi, aga nii see polnud. Richard tegi Raidule ja see oli täitsa OK, aga teistel jäi tuimaks see värk. Küllap on see teenus turistide pärast hiljuti selgeks õpitud ja ei ole neil veres. Aga mis seal ikka vinguda, peale rasket matkamist on mõnus igasugune massaz.

Kolmas päev hakkas Raidule vara. Vaja oli mägede tagant ilmuv päike jäädvustada. Mingi hetk liitus ka Richard ja täheldas, et tol hommikul jäi päike 2 minutit hiljaks 🙂

Päikesetõus Simons`i 2. korruse aknast kell 6:15

Viimase matkapäeva eesmärk oli jõuda tagasi Banauesse, et õhtul minna Manila ööbussile. Täpsemalt oli vaja matkata Bangaan külla ja sealt mingi transport sebida.

Marin jagas teepeal lastele puuvilju

Riisiterrasse jäi järjest vähemaks, aga teekond oli endiselt mõnus. Vaated olid koguaeg nii vinged, et tekkis oht kitsalt rajalt mööda astuda ja kukerpallitades mäes alla lennata. Muidugi hakkas väsimus endast järjest rohkem tunda andma ja üha ahvatlevamaks muutus linna tagasi jõudmine.

Poolel teel. Batad – Bangaan

Vaid mõned sammud peale alloleva pildi tegemist jõudsime maanteele, kust teoreetiliselt peaks õnnestuma miski transpordiga Banauesse sõita. Praktikas tuleb see sõiduvahend sinna enne tellida, mis meile tähendas edasi lonkimist, et Bangaan` külas midagi leida.

Erkrohelised terrassid enne Bangaan küla

Mööda maanteed külani jõuda ei ole enam kuigi pikk tee, aga kuradi raske oli see küll. Kokku  oli viimasel päeval matkamist vast ainult 3-3,5 h, aga väsimus teeb oma töö ja 8h ei tulekski enam kõne alla. Eks see oleneb ka milleks oled ennast ettevalmistanud. Kui tead, et eesmärgi saavutamiseni tuleb näiteks 6 päeva rassida, siis 3-ndal päeval ei julgekski veel kurta ju 🙂

Bangaan küla

Bangaan` ja Banaue vahel toimib suht ühesuunaline liiklus, st hommikul liigutakse Banaue poole ja peale lõunat vastupidi. Kohalikud taksistid küsisid selle otsa eest meeletut hinda, mis lõpuks meile juba vastuvõetavaks muutus, sest põhiülesanne oli jõuda linna, kus ennast korda teha ja õhtusele bussile minna. Richard jäi aga endale kindlaks ja liigset summat meil maksta ei lubanud. Kui olukord juba päris trööstituks oli  muutunud, nägime lõpuks õiges suunas liikuvat sõidukit tulemas. Olgugi, et tegu oli träni täis veoautoga, viskasime käpa püsti ja sõbralikud vuntsid viisidki meid linna ära. Natuke maksime ka, P100 nelja peale. Kui see oleks giidi teha olnud siis vist istuksime siiani seal, sest ta lihtsalt ei julgenud meile midagi nii eksklusiivset sebida.

Hingemattev ent elamusterohke sõit tagasi tsivilisatsiooni – Banauesse.

Banaues kulges kõik juba ladusalt. Peoples Lodge`is küürisime endid puhtaks, sõime kõhud täis ja 18:45 läksime Manila bussi peale. Richardile maksime P4000 (3 päeva giiditasu, massaaz ja tip) ja jätsime jälje tema nö külalisteraamatusse. Meie reisi ekstreemseim ja vähemalt mõne jaoks põnevaim osa (peale pulmade muidugi :))oli läbi saanud. Meid ootas Palawan, täpsemalt siis Busuanga, Coron Island ja edasi juba El Nido.

Puhtalt rannamõnude nautlejate ja arhitektuuri fännide eest ei julge rääkida, aga teistel ei soovitaks küll Filipiine külastades Põhja-Luzoni riisiterrassidel matkamist vahele jätta.

-loe edasi CORON

-või mine TAGASI ALGUSESSE

Advertisements
Rubriigid: Reisid, sildid: , , , , , , . Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.

2 Responses to Matk Banaue-Cambulo-Batad riisipõldudel

  1. Pingback: Filipiinid | Reisid, matkad ja maitseelamused

  2. Pingback: Camiguin | Reisid, matkad ja maitseelamused

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s