Camiguin

Camiguinile sai mingi aeg ka lennata ja meie seal oleku ajal oli juttu, et kunagi saab jälle, aga üldiselt pole probleem ka mööda merd praamiga tulla (NB! oht on osta Cebu Pacificult lend Catarmanisse, sest sama nimega koht on Põhja-Filipiinidel). Boholilt lähevad praamid Jagna kailt, kuhu charterbuss Panglaolt maksab ca P1500. Olenevalt sobivast kellaajast on valida nö kiire FastFerry või aeglasema RoRo tüüpi praami vahel. Meie läksime P615 maksva FastFerryga ja veetsime 3,5h üsna ebamugavas praamis, mille väljumine hilines ligi tund.

Camiguin on väike saar Boholi ja kurikuulsa Mindanao vahel. Eriliseks muudab selle saare vulkaanide rohkus – väikse maa-ala peal on 7 vulkaani. Sellist tihedust pole kusagil mujal. Juba eemalt jätab Camiguin võimsa mulje ja see positiivne emotsioon ei kadunud kuni saarelt lahkumiseni. Lisaks muule oli see saar kõige odavam peatuspaik meie reisil ja põhiline on see, et Camiguin ei ole massturismist ära rikutud. Hea koht, kus jälgida ehedat kohalikku elu.

Benoni sadamast sõitsime Jeepney`ga (istmetega kastikas) pealinna Mambajaosse ja otsisime üles selle keskpunkti – Roof Top Hotelli. Toa hinnad jäid seal meie jaoks liiga kõrgeks, aga söögikohana ja wifi-jaamana sobis ideaalselt. Roof Topi rõdul tegime õhtusöögi ja hakkasime LP-st öömaja otsima. Miskipärast arvasime, et linnas pole nii mõnus kui eemal rannas ja sõitsime tricycle`ga (üliodav sikkel, millel on kuut peale ehitatud) mööda põhjarannikut linnast välja.

Musta liivaga rand ja taustaks Hibok Hibok vulkaan

Esimene valik Morning Glory oli täis ja samuti paar järgmist kohta, kuhu vaatasime. Vahepeal jõudis ka sadama hakata ja hiljem selgus, et see oli suht igaõhtune teema sel saarel. Saime oma kohvritega vihmas ikka tükk aega möllata, kuni jõudsime kohe Morning Glory kõrval asuva Caves Dive Resort nimelise kohani. Neil oli 3 vaba tuba meile ja jäi veel ülegi. Öö eest küsiti P700 ja selle eest sai ühiskasutatava WC-ga toa musta vulkaanilise liivaga rannas. Cavesil on ka suht normaalsed bungalod, vähemalt väliselt, aga peamaja, kuhu meie jäime, oli küll üsna mõtetu. Too hetk olime muidugi sellegi eest tänulikud.

Järgmisel hommikul sõitsime Mambajaosse tagasi, et rentida mõneks päevaks tsiklid. Camiguin on täpselt paraja suurusega saar omapead ringikolamiseks. Linnapeal ringivaadates pakuti muuhulgas ka soodsat öömaja. Kuna eelmise õhtu leiuga me eriti rahul polnud, otsutasime asja vaadata. GV Hotell asub suht kesklinnas (kui nii väikses kohas eksisteerib kesklinn) ja oma olemuselt on veidi rõve kivihoone, koos rõske kliima, mõne prussaka ja hommikuti eriti räigelt kirevate kukkedega. Toad on väiksed ja WC veel väiksem, aga vähemalt ei ole wc ja dušš ühised. Ühesõnaga paras pommikas, aga sigasoodne. P350 jäi kindlalt kogu reisi kõige odavamaks hinnaks öö eest. Tõeline honeymoon 🙂

GV Hotel

Linnas ja eriti turu ümbruses on tsiklite rentijaid meeletult palju. Lisaks on iga suvaline vunts valmis sulle ka oma sõiduki välja rentima. Ahnemad vennikesed küsivad päeva eest kuni P600, kui natuke ringi vaadata, saab sama raha eest kaheks päevaks. Just sellise hinna saime mööduvalt kohalikult, kes andis oma tsikli ja kutsus veel 2 sõpra. Vahetasime omanikega telefoni numbreid (ühtegi paberit ei vormistata) ja tuur võis alata. Alustasime muidugi tanklast ja nii veider kui see ka pole, on kütuse hind Camiguinil ja tegelikult ka mujal Filipiinidel ca P50. Väga jõhker, kui arvestada sealset elatustaset.

Vaade saare lõunaosas

Jugasid, allikaid ja muud nänni jääb teepeale päris palju. Neist parim tundus olema Tuwasan Falls, mis piltide järgi on veel rikkumata. Miskipärast on filipiinlastel komme oma looduslikud vaatamisväärsused betooniga ära tuunida, aga Tuwasan on veel seni puutumatuks jäänud. Juhtus aga nii, et sinna kohale me ei saanudki, sest parasjagu rajati uut teed ja ligipääs oli ajutiselt suletud. Võimalik, et see tee tegemine tähendab ka peatset kose täiustamist betoontreppide ja kunstlike basseinidega.

Olime peaaegu saare teise otsa jõudnud, kui järsku hakkas meie tsikli tagumik karmilt ühele ja teisele poole viskama. Napilt jäi külg maha panemata ja nägime, et tagarehv oli katki läinud. Kohe tekkis hiigel hämming, et mis nüüd teha? Ega kaua nuputada ei saanudki, kui 100 m eemalt meile lehvitama hakati. Selgus, et meie rehv otsustas puruneda praktiliselt rehviparandustöökoja ees (nende keeli Vulkanization vms). Kas tõesti kokkusattumus? Ilmselt küll 🙂

Umbes tunnike ootamist ja 3 auku lapitud.

Raha küsiti vaid P50, mis tundus liiga vähe ja lisasime tubli tipi. Võimalik, et tip oli siiski liiast, sest paari tunni pärast oli rehv taas tühi. Seekord asukohaga enam niipalju õnne ei olnud ja teistel tuli minna lähemast Vulkanization punktist mehikest tooma, kes P200 eest uue lohvi pani. Kusjuures raha küsis ta vaid lohvi eest, oma vaeva kohta ütles, et its up to you! No ei jäänud temagi ilma.

Tollel päeval tegime hilise lõuna Benoni külje all olevas kohas nimega J&A Fishpen. Ilus kohake korraliku WC, kätepesemisvõimaluse ja järvekesega, kust saad valida omale elava õhtusöögi. VÄRSKE VÄRK!!!! Vahepeal ümbritses meid veel migi kamp kohalikke lapsi, kes soovisid meiega pilti teha – veider. Huvitavaks läks siis, kui maksma hakkasime. Nimelt toodi lauda arve üldsummaga, mille maksime ära, aga palusime arvet eraldi summadega, et saaksime pärast omavahel arveldada. Õhtul selgus, et tipi jätmine oli neile küll liiast, sest arvele oli külmalt paarsada kohalikku lisatud. Nüüd tagant järgi teenindaja kahtlast käitumist arvestades pakuks, et see ei olnud eksitus. Nõme igatahes.

Tõeline eksootika – 6 valget turisti

Teiseks päevaks organiseerisime matka Hibok Hibok vulkaani otsa, mis pole küll Camiguini kõrgeim, aga 1400 m tipp on päevamatkaks paras. Matk koos giidi, lõuna ja kohaliku maksuga on suurusjärgus P1500 -2000 nägu. Meil oli aga rada märgitud GPS-i, tsiklid alguspunkti sõiduks ja teadmine, et seda on ka omapead tehtud. Ühesõnaga otsustasime taas säästlikumalt läbi ajada.

Põllumees matka alguses

Esimesed tund-poolteist on tee lauge, aga siis hakkab järsult tõusma ja jääb sisuliselt kuni lõpuni parajaks turnimiseks.

Hibok hibok

Näide rajast enne tippu

Kõrguse kasvades muutub kliima järjest niiskemaks ja õhk jahedamaks. Kui 4 tundi peale starti tippu saime, oli seis ikka päris nutune. Tipp oli täiesti pilve sees, mis tähendab, et loodetud vaateid ei olnud ja õhk oli nii külm ja tuuline, et lõuna tuli teha rätiku all kükitades.

Lummav vaade tipus

Jälgisime tipu olukorda ka hilisematel päevadel ja reeglina tekkisid pilved just lõunapaiku. Eks sellepärast alustavadki ametlikud giidiga matkad juba kell 5 hommikul, et üles jõudes oleks veel selge. Aga see selleks, äge matk oli ka ilma vaadeteta. Alla turnimine on füüsiliselt veidi kergem, aga kuidagi veel ebamugavam. Eriti lihaspingest värisevate jalgadega 🙂 Laskusime ca pool tundi kiiremini, st kuskil 3,5 h. Nii et kui kavas Hibo Hibok vallutada, siis tasub alustada vara, kaasa geps (alguses on vaja, hiljem mitte) ja füüsiline vorm peab ka OK olema.

Ardent Hot Springs

Hiboki matka alguspunkt asub mugavalt Ardent Hot Springsi kuumavee allika kõrval. P30 eest saab erineva temperatuuriga basseinides karmist matkast lõõgastuda. Territooriumil asub ka täiesti mõistlik restoran, kus päeva lõpuks kõvem eine ja mõned õlled teha.

Kolmanda ja viimase päeva sisustamises ei tekkinud küsimustki – Mantique Island ja White Island olid veel vaatamata. Kahjuks ei saa neid kahte saart ühe ropsuga külastada, sest üks asub põhja- ja teine idarannikul. Vahepeal peab maale tagasi tulema.

White Island – enim pildistatud koht Camiguinil

Alustasime White Island`ist, kuhu viivad paadid Paras Peach Resordi juurest. Meie 6-ne seltskond viidi üle P600 eest. Lisaks snorgelduse asjad. White Island pole midagi muud, kui lapike liiva meres, aga see teebki ta eriliseks. Saarel ei kasva ühtegi puud ja tõusuajal on enamus vist ka vee all (võibolla isegi kõik?). Erilist veealust elu me läheduses ei leidnud, aga niisama rannatsilli sai küll. Õige ilu tuleb siingi välja just päikesega, pilves ilmaga kaob vee kena värv pea olematuks.

White Island. Natuke aega tagasi oli sama koht veel kuiv

Paadid Mantique Island`le lähevad Benoni läedalt ja viivad üle umbes sama raha eest. Mantique on kaetud taimestikuga ja saare keskel tegutseb väike kalurite küla. Rahulikult jalutades teeb vähem kui tunniga ringi peale.

Esimesed katsetused veealuse kaameraga

Kui igalpool mujal võib vabalt tegutseda ja ujuda, siis kõige põnevam osa on piiratud ja selles snorgeldamine eraldi väikse tasu eest. Hiljem Coronil ja El Nidos oli küll koralle ja kalu rohkem, aga kehva polnud seegi. Kahjuks ei pakuta Mantique`l aga normaalset toitu. Arvestasime, et sealt midagi ikka saab ja läksime tühjade kõhtudega, mis tähendas, et meie lõuna piirduski vaid  soolapähklite, mingi veidra konservi ja õllega  🙂

Camiguini ööelu on olematu. Isegi söögikohtade valik, kuhu õhtul maha võiks istuda, on Mambjaos väga kesine. Seepärast lõppesid meil enamus õhtud Roof Top Hotelli restorani rõdul, kus olid normaalsed toidud ja lisaks muidugi wifi. Vaid viimasel õhtul läks teisiti ja leidsime äsja avatud koha peatee ääres (haigla poole minnes). Tellisime lauale erinevaid mereande ja mitu kausitäit filipiini nuudleid Bam-I. Viimane on segu erinevatest nuudlitest koos sea ja kanaliha ning köögiviljadega.

Kinilaw – toores kala äädika marinaadis

Mereandidega oli kõik ok, vähemalt tundus nii, aga nuudlitega oli vist mingi jama, sest järgmisel päeval oli 6-st inimesest neljal kõhuga konkreetne jama. Ehk oli põhjus ka mujal, aga me ei suutnud meenutada muud ühist asja kõigi nelja menüüs.

Bam-I on väliselt sarnane Phad Thaile, aga nii hästi ei maitse 😛

Põhi ära või ei, aga Camiguiniga sai kõik ja tuli edasi liikuda. Täpsemalt siis tegelikult Boholile tagasi, sest lend Manilasse läks Boholilt. Seekord läksime aeglasema RoRo praami peale, mis väljus hommikul varem ja saime meeldiva üllatuse osliseks. Sõit kestis vaid pool tundi kauem kui FastFerryga, aga istumis- ja liikumisruumi oli rohkem. Lisaks läheb RoRo praam Balbagoni kailt, mis asub kohe Mambajao kõrval ja sõit on ka nats osavam.

-loe edasi BANAUE RIISITERRASSID

-või mine TAGASI ALGUSESSE

Advertisements
Rubriigid: Reisid, sildid: , , , , , , , , , , . Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.

3 Responses to Camiguin

  1. Pingback: Filipiinid | Reisid, matkad ja maitseelamused

  2. Pingback: Bohol | Reisid, matkad ja maitseelamused

  3. Nele ütles:

    Reisikaaslane Nele: Mina mainiksin Camiguini puhul ära selle, et õhtuti seal millegi pärast elektrit ei olnud. GV Hotellis kas siis tänu generaatoritele oli elekter, aga popis õhtu veetmise kohas Roof Topis saime iga õhtu küünla valgel einestada. 🙂

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s