Langevarjuhüpe

Nagu sarnaste ettevõtmiste puhul ikka, ei olnud hüppe aja kokku leppimine kuigi lihtne. Paar nädalat sai proovitud. Kord oli ilm sitt, kord oli grupp täis saanud ja mõnel väljakäidud kuupäeval ei saanud ise minna. Ka edukaks osutunud päeval sadas Tallinnas vihma, aga kell 1 helistasin siiski üle ja öeldi, et õhtuks lubatakse paremat ilma ja hüpe toimub. Peale kõnet jäi aega ca 2,5 h et panna kokku asjad ja sõita Rapla külje all asuvale Kuusiku lennuväljale. Kohalejõudes muidugi selgus, et kiirustatud sai ilma asjata, kuna ligi tunnike oli vaja ootata kuni vihmapilv üle läheb.

Hüpe ise oli pärit siit ja sisaldab lisaks hüppele 3-4h kestvat koolitust maapeal. Alustuseks riputab ürituse läbiviija Arsen ennast rakmetega konksu otsa ja seletab ära põhitoimingud peale lennukist välja hüppamist. Muidu asjalik jutt tehakse huvitavamaks musta huumoriga, et mõnevõrra närvilist õhkonda vähendada. Kusjuures naljad ei jätnud sellist muljet nagu mõnd pulmavana või giidi kuulates, kui annab kohe tunda, kuidas ta kindlas kohas alati sama killu viskab ja nii juba aastaid. Esimesena meenub jutt piksevarda valimisest maandumiskohaks. Nimelt pidi selle juures olema äärmiselt oluline suu hästi lahti teha ja ülespoole suunata, et hambad alles jääks 😀 Jutt takerdunud nööridest ja mitteavanevast põhivarjust korjas rahvalt selle muige kiirelt jälle ära muidugi.

12 hüppajat mahutav lennuk

Edasi läksime juba lennuki juurde, kus tegime läbi väljahüppamise. See proov oli ka ainus asi, mida ise nö läbi teha sai. Kogu ülejäänud õpetus on stiilis “jälgi ja jäta meelde, proovida saab juba õhus”. Kuna meid nii palju oli (55 inimest), siis polegi vist võimalik selle ajaga kõike lasta oma käega läbi teha. Õppe viimases osas võetakse lahti üks vari ja räägitakse, mis tuleb teha, kui peale maandumist vari veel õhku täis on ja sind lohistama hakkab. Näidati ka varju algelist pakkimist, sest nagu Arsen ütles: “3 minutit olete kotkad, ülejäänud aja hobused”. See tähendas muidugi seda, et keegi sulle põllu peale diplomi ja lilledega vastu ei tule ja varustus tuleb omal algpunkti tagasi lohistada.

Viimased hetked enne õhkutõusu. Morn nägu on pikast ootamisest, mitte hirmust hüppe ees 🙂

Kuna meid nii palju oli, siis oli vaja teha 5 lendu. Mina sattusin kohe esimesse ja 12 kohale, st oma lennu viimaseks, kelle instruktor välja viskas. Igal lennul pannakse hüppe järjekord kaalu järgi paika. Raskemad tüübid, kes langevad veidi kiiremini, lähevad ees, et mitte teistele õhus otsa sõita. Ega neid kohti palju pole, kus ka naised peavad ausalt ütlema, kui palju nad kaaluvad. Vanust õnneks ei küsita. Kuigi tegemist on ümara dessantlangevarjuga, mis pole nii hästi juhitav kui sportvari, siis langedes päris kotina rippuda ka  lasta. Natuke on vaja ikka juhtida.

Et õhus liiga mölluks ei läheks, lastakse korraga välja vaid 3-4 inimest

Umbes sekundiliste vahedega hüppavad 4 varjurit 800 m kõrgusel välja, siis keerab lennuk otsa ringi ja jälle neli. Peale hüpet tuleb oodata 3 seki ja siis vari lahti tõmmata (NB!kui keegi ära unustab, avaneb mingi aja pärast ka ise). Vastupidiselt minu kartustele, ei ole väljahüppamise hetk kuigi karm. Võimalik, et pikk koolitus teeb lõpuks ka mingil määral tuimaks ja lihtsalt väsid ära, aga sellist tunnet, et jätaks hüppamata, küll ei tekkinud. Ja kui peale nööri tõmbamist üles vaatad ja ilusat ümarat avatud varju näed, siis kaob ka viimane pinge. Edasi on vaja vaid jälgida vahekaugust teistega ja kui ka see paika saab, siis tuleb end sättida nii, et tuul tagant on, et ikka näeks ka, kuhu minemas oled. Langemine kestab ca 3 minutit, mida pole just palju, aga tunne on kirjeldamatu. Pea lööb ikka korralikult jamadest tühjaks.  

Enne maandumist ei tohi õhus nö jalgratturit mängida, vaid peab jalad kuni maaga põrkumiseni koos hoidma ja siis kerge kukerpalli viskama

Päris viimase hüppajani ma vaatama ei jäänud, aga tundus, et keegi lennukiga maale tagasi ei tulnud. Ja ega pole ka põhjust. Arsen rääkis, et tema on langevarjundusega tegelenud juba 30 aastat ja vaid ühel korral on vari mitte avanenud. See oli sügaval nõuka ajal, kui üks mehike pakkis ise oma varju ja tegi miski ränga vea. Muidugi ei saanud ka see mees otsa vaid maandus varuvarjuga, mis on tavalise 80 m2 asemel 50 m2 ja sõit sai selle võrra lihtsalt kiirem ja lühem. Võimsa elamuse saab aga ka tavavarjuga.

Advertisements
Rubriigid: Eestri tripid, sildid: , , . Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s