Palenque

Sõit Palenque`i kestaks ilma peatusteta 3-4 h ja enamus teest on väga maaliline. Sellel lõigul hakkas kõige rohkem närima see, et oled koos tuuriga ja ei saa peatuda seal, kus tahaks. Omapead rendikaga liikudes oleks raudselt mitmeid fotopeatusi teinud. 

Esimene vaatamisväärsus meie teel oli Aqua Azul – terve rodu suuremaid ja väiksemaid koskesid superilusa veega jõel. Tegemist on ka paraja turistimagnetiga, mis toob endaga kaasa suured turistide hordid, igasugu tilinate müüjad, söögi-joogi kohad ja teatud liikumispiirangud. Õnneks see ei suuda aga rikkuda koha ilu. Omavahel arutasime, et kui selline pärl oleks kuskil sügaval inimtühjas dzunglis, kuhu viiks näiteks päevane matk, vot see juba oleks midagi unustamatut. 

Agua Azul on tõlkes “sinine vesi”. Üsna loogiline, mis?

 Siin anti meile aega ringivaadata 1,5 h, mis on isegi piisav, kui jätta kõrvale kõik üleliigne, st suveniirid, söök-jook ja ujumine (neil, kes Palenque`st eraldi kolme kose tuuri võtavad, saavad siin aega 3 tundi). 

Aqua Azul

 Teiseks peatuseks on 35 m kõrgune Misol-Ha kosk, kus väidetavalt filmiti mingi jupp Predaatorist. Kes on näinud, see teab. Meil justkui ei meenunud. Aga kosk ise on ilus. Saab vee tagant läbi jalutada ja ujuda.

Misol-Ha

 Misol-Ha`st Palenque`ni on juba suht lühike sõit. Ülejäänud seltskond visati varemete väravasse ja meid sõidutati paljukiidetud El Panchanisse öömaja otsima.  El Panchaniks nimetatakse Palenque varemete ja linna vahel asuvat huvitavat kooslust keset tihedat vihmametsa, mis koosneb 5-6 erinevast majutuskohast. Öömaja hinnad algavad siin 70- st peesost, mille eest saab sisuliselt puukuuri kahe võrkkiigega. Umbes selliseks elamuseks me valmis olimegi, et kui dzunglis, siis ikka täiega. Juhtus aga nii, et peale paari onni vaatamist  jõudsime Margarita & Ed Cabanas nimelisse kohta, kus 280.- eest pakuti täielikku lux-majakest kahe voodi, wc ja duššiga. Me lihtsalt ei suutnud ära öelda. Seda enam, et nii kenas öömajas me sel reisil polnudki veel ööbinud. Teiseks oli Marinil tervis alt vedanud ja mingis nigelas onnis ennast kehvalt tunda oleks topelt jama. Nii pikal reisil ei tea kunagi, mis võib juhtuda. Meenus, et umbes reisi viiendal päeval tekkis Marini mõlemale jalalale kuni pahkluudeni teise astme põletust meenutavad laigud. Jalad olid nii paistes, et pahkluid polnud võimalik eristada ning käimine ja püsti tõusmine olid väga vaevalised tegevused. Millest võis reaktsioon tekkida, ei ole õrna aimugi. Apteegist möödunud ja appi tõtanud Kanadast pärit arstidest abielupaar soovitas apteekeril anda üht kreemi.  Aga mille vastu? – ei saanud aru. Eks sellise pikkusega reisi puhul peabki arvestama mõne terviseprobleemiga. Kui mure laheneb 24 tunniga, tuleb olla õnnelik.

Margarita & Ed Cabanas tihedas El Panchani dzunglis.

Õhtul oli meie ukse ees selline elukas. Muidu nagu rohutirts ikka, aga pikkust tal ~12 cm ja labase hüppamise asemel lehvitab tiibu ja justkui lendab.

Põhjus, miks me koos teistega varemeid vaatama ei läinud, oli selles, et tahtsime minna järgmise päva hommikul, kui on jahedam, parem valgus pildistamiseks ja oluliselt vähem rahvast. Üldiselt kõik ka nii läks. Ajasime ennast hommikul enne kaheksat üles, läksime El Panchani teeotsas collectivo peale (odav mikrobuss, mis korjab teeservast kõik peale), maksime 10 kohalikku ninapealt ja poole 9 paiku alustasime juba oma tuuri. Sissepääs 51 peesot inimese kohta.

Temple of the Inscriptions

Enamus linnast jääb tiheda metsa sisse, mis teebki Palenque teistest omataolistest huvitavamaks. Väga suur osa pidi olema veel väljakaevamata, kuid õnneks ainult vähem huvipakkuvam osa.

 Veidi rohkem kui 2 tundi hiljem jõudsime ala teises otsas asuva väljapääsuni. Päeva teise poole sisustasime murul päevitamise ja Palenque linnas käimisega, kust ostsime ära ööbussi piletid Tulumi.

Kuna vihmametsa lopsakas loodus, hääled ja kõik see on meile alati meeldinud, siis me lihtsalt polnud veel valmis Yucatani poolsaarele minema. Ootamas oli küll Kariibi meri, aga otsustasime enne veel võtta 2-päevase tuuri Lacandoni dzunglisse. Kava oli lühidalt selline, et esimene päev vaatame Maiade linnu Yaxchilani ja Bonampaki, seeejärel öö Maiade külas ja teisele päevale jäi matk dzunglis. Paketi ostsime El Panchanist 950.- peeso eest. Hind sisaldas kõike: transport, 5 söögikorda, öömaja ja pääsmed. Sama asja pakutakse ka juba San Cristobalis. Sisuliselt on see kaks tuuri kokkuliidetuna: transport Palenque`i koos koskede ja varemete vaatamisega, oma raha eest öö El Panchanis ja siis 2-päevane dzungli tuur. Hind kokku 1800.-. Meie loogika ütles, et kohapeal peab olema odavam ja panime täppi, eraldi võttes saime hinnaks 1250.-. Säästetud 2×550 on seljakoti reisijatele suur asi.

Yaxchilani kõige paremini säilinud tempel Edificio 33

 Oma templite ja muude rajatiste poolest Yaxchilan Palenque`le kindlasti järgi ei saa, ent siin on midagi, mida seal pole. Ümber varemete tegutsevad möiraahvid, kelle möirged meenutavad pigem mõnd kiskjat mitte ahvi. Väga äge.  

Pildil olevaid tegelasi oli näha kõikjal varemete läheduses, möirged tulid aga natuke eemalt. Kas tegemist on sama ahviga, jäigi arusaamatuks.

Veel üks kohalik elukas.

Yaxcilani varemetesse pääseb vaid paadiga mööda Usumacinta jõge. Jõe vastaskaldal on juba Guatemaala

 Peale Yaxchilani tehakse lõuna ja siis kohe edasi Bonampaki, mis mitteajaloohuvilisele suurt ei paku. Peamiseks vaatamisväärsuseks on Pinturase templi seintel olevad erksavärvilised maalingud.

Hästi säilinud seinamaalingud, mille järgi on Bonampak saanud oma nime – “värvitud seinad”

 Sellega esimese päeva programm ka lõppes ja meid sõidutati lähedal asuvasse Maiade külla Lacanja Chansayab`i, kus osa kohalikke kannab veel tradistsioonilisi maani valgeid “öösarke” ja pikki juukseid (nii mehed kui naised). Tol õhtul jäid sellesse külla ööbima umbes 8 turisti, kes kõik paarikaupa erinevate perede juurde paigutati. Arvatavasti selleks, et jagada võrdselt ära turistide majutusest tulev tulu. Meie pere oli eriti usina perepeaga. Mees sõidutas päeval turiste, aga õhtul pani selga politseivormi ja läks patrullima.

Meie öömaja Lancanja Chansayab külas. Sees on sääsevõrguga voodi ja mingi pukk, rohkem mööblit pole.

 Keset küla oli ehitatud üsna euroopalik WC, pesemiseks aga sobis kõrvalt mööduv jõgi. Süüa annab pererahvas hästi ja õhtut saab veeta näiteks lauamänge mängides. Meid majutav pere pidas muuhulgas üleval ka pisikest poodi. Õlleta ei pea jääma ka dzunglis 😀

 Hommikuks pakuti mingil kujul mune ja kell 9 oli meie giid platsis. ootamas oli matk dzunglis. Giid oli taas kord nooremapoolne tüüp, kes rääkis vaid hispaania keelt. Nagu õigele vihmametsale kohane, algas matk sajus, umbes tunnipärast oli aga taevas selge ja päike paistis.

Iga väikse maa tagant ületab rada mõnd oja või jõge. Vahel saab üle silla, vahel peab läbi vee minema, aga ekstreemseim variant oli kindlasti Tarzani kombel liaaniga sõites.

Libastumine lõppeks p-ses kaamera ja läbiligunenud raha ning passidega.

 Matka sihtpunkt on Lacanja varemed, mis tegelikult pole midagi muud kui väiksemat sorti tempel künka otsas. LP räägib, et edasi viib rada Lacanja järveni, miskipärast meid aga sinna ei viidud.

Värskendav ujumispeatus tagasiteel

Kõige imelikum puu, mis eales nähtud. Pilt tehtud tüve seest alt üles.

 Umbes 12 paiku juhtus sama, mis oli juhtunud meiega juba Sierra Norte mägedes. Jõudsime tagasi külla ja oligi matkapäev läbi. Uskumatu. Olime ju just selle matka pärast selle tuuri üldse võtnud, kuna nähtud varemed meid niiväga ei kutsunudki. Ühesõnaga olime kergelt pettunud ja jäime oma lõunasööki ootama. Siis aga päästis taas päeva LP, mis räägib ilusast Ya Toch Kusam`i kosest ca 2 km kaugusel külast. Natuke enne kahte saime söödud ja bussini, mis pidi meid õhtul Palenque`i tagasi sõidutama, oli veel 3 h aega. Perenaine küll hoiatas meid, et selle ajaga kose juures ära ei käi, aga ise arvasime, et 3 tundi 4 km jaoks peaks olema piisav ja peaks jääma aega ülegi kose nautimiseks.

Kohale jõudes üllatas meid võrkkiiges magav mehike, kes seal pileteid müüs. Esimese hooga tundus asi küll imelik, aga meile antud trükitud piletid kummutasid kahtluse lihtsalt raha teenivast kavalpeast. Hind näkku 35 peesot ja kaasa tuleb hirmutav jutt kose all ujumisest, kuna keerised pidavat nii karmid olema. Kokku nautisime vaadet ja tegime pilte vast kolmveerand tundi. Esimese poole sellest päris kahekesi (piletimüüja magas eemal), siis aga saabus üks looduslastest paarike, kes sisuliselt ujusid igas võimalikus veesopis. Hiljem hakkas paarikese meespool kõva häälega karjudes “kosega suhtlema”. Meil ei jäänud muud üle kui see pildile jäädvustada 🙂

Ya Toch Kusami kosk

Külla tagasi jõudsime enne 5, st õigeks ajaks. Ja kohe tuli ka meie buss. Nüüd tagantjärgi mõeldes oli see päev Raidu jaoks parim sel reisil, kuid seda ainult tänu meie oma initsiatiivile, muidu oleks küll lahjaks jäänud.

Palenque`st Tulumi läheb õhtul kaks ööbussi. Kella 8 paiku läheb esimese klassi buss ja peale 10 midagi veel luksimat. Dzunglituurilt tagasi me pidime jõudma poole 8 paiku, mis tundus 8-se bussi jaoks liiga napp. Ühesõnaga tuli maksta üüratud 624 peesot inimese kohta ja võtta hilisem buss. Eks natuke ju huvitas ka, et milline see 1. klassist parem buss on. Tegelikult erilist vahet nagu polnud. Põhiline lisaväärtus seisnes vist kohvi- ja teekeetmise võimaluses ja eraldi wc-s naistele ja meestele. Ees ootas meid taas üle 10 tunni kestev sõit. 

..loe edasi TULUM

TAGASI ALGUSESSE

Advertisements
Rubriigid: Reisid, sildid: , , , , , , , , , . Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.