Mazunte

Hommikul kell viis oli äratus, et minna ja otsida üles bussifirma, mis meid Pochutlasse edasi viib.  Valida oli siis 8,5h ja 5,5h sõidu vahel. Esimene buss tähendas ümber mägede kiirteel sõitmist. Lühivariant aga mägist kurvikat mikrobussisõitu. Meie valik oli lühem. Päris mitmes blogis oli hoiatatud selle sõidu eest neid, kes ei kannata kurvist bussisõitu. Niisiis maksime 120 kohalikku ja saime isegi ilma broneeringuta kohe peale. Esimesed poolteist tundi oli ok, aga siis muutusid kurvid aina järsemaks. Peale paari tundi käänutamist oli tunne iga hetkega kehvem. Peamiseks põhjuseks oli meie kõrvale sattunud naine, kes aegajalt oma pea aknast välja pistis ja rooberti maha pani. Mingi hetk peatati buss ja toodi suvalisest majast puhatusvahendid ning naine pandi bussi küürima. Edaspidi pidi ta pea kotti toppima. Sõidu vahel tehtud paar peatust mõjusid värskendavalt ja meil jäi õnneks hommikune menüü teistele näitamata. Napilt läks.

Viimased paarkümmend km ookeani poole muutusid iga hetkega eksootilisemaks. Mõnus oli tunda avatud akendest tulevat kuumust, mis enam kuidagi bussi õhku ei jahutanud. Kergelt troopiline kuumus ja niiskus, mida tunned iga keha rakuga. Esimesed hetked on kõige paremad, sest siis sa pole veel harjunud sellega.

Pochutla linn asub paarkümmend kilomeetrit rannikult eemal. Ööbima sinna jääda kindlasti ei soovita, sest ühtegi eelist rannas peatumise ees ei tundunud olevat. Randadest on valida aga nelja vahel – suurim ja elavaim Puerto Angel, surfarite lemmik Zipolite (ujumiseks kõlbmatu) ning väiksemad San Agustinillo ja Mazunte. Meie valisime just viimase, aga arvatavasti suurt vahet poleks olnud. Takso Mazuntesse maksis 100 kohalikku. Säästmiseks tasub kindlasti teiste bussikaaslastega taksot jagada, sest enamus on ikka teel randa.

Majutuse saime jällegi LP kaudu. Posada del Arquitectos tuli maksta 450 öö eest. See tähendas külma vett, väikest vaadet ookeanile ja privaatset WC-d. Oli ka odavamaid variante, nagu näiteks ilusa vaate, aga ühise WC ja duššiga ilma seinteta majake. Vapustav oli see, et meie toa ees oli võrkkiik, kus sai ennast lõdvaks lasta, õlut juua ja kuulata kuidas lained randa jõuavad.

 Kohe kui kotid onni ära pandud, läksime vett proovima. Esmakordselt ookeani lainet näha tundus alguses ikka päris karm. Teades seda, et Mazuntes lained elu ei ohusta ja avamerele sind ei vii (nagu Zipolites võib juhtuda), siis saime julgust juurde. Üldiselt on nii, et laine mässab kohe kalda ees, st kui sellest mäsust läbi saad, siis tagapool  kannatab isegi ujuda ja niisama ulpida. 

Mazunte rand. Pilt on tehtud südapäeval e. nö siesta ajal, aga umbes nii tühi on see rand ka enne ja peale seda. Meie öömaja on paremal üleval künka otsas.

Pozada del Arquitectos stiilist kindlasti puudu ei jää. Iga liigutus sellises voodis toob kaasa 10 minutit võnkumist

Alloleval pildil on meid õhtul toas oodanud üllatus. Šhokk oli päris suur.  Selliste olevustega just iga päev ei kohtu ja eriti oma magamistoas. Rait litsus ta seinale tooliga laiaks, kus ta viibis meie sealviibimise lõpuni.Teatades koristajale ja nähes tema reaktsiooni võiks järeldada, et selline elukas toas pole just igapäevane.

Skorpion toa seinal.

 Mazunte on vapustav paik, kus võiks võtta aega iseendale.  Selles kohas peatub aeg. Siin tunneks ennast koduselt kõik, kes hindavad reikit, joogat ja spirituaalset tegevust. Hipisid näeb kõikjal ja enamus, kellelt küsida Mazuntes viibitud aja kohta, on tulnud kauemaks. Vähemalt kuudeks, aga ka aastatest räägiti. Boonuseks on värske toit (sageli ökoloogiliselt puhas). Lisaks kõigele on külakesel oma firma, mis toodab erinevaid ökohügeenitooteid.

Mazunte oma ökopood Cosmeticos Naturales

 Kui esimene päev läks peamiselt uue paigaga tutvumise, ujumise ja päevitamise peale, siis teiseks päevaks planeerisime juba väikse programmi. Mazuntest järgmine rand on nimega Playa Ventanilla, mis pikemaks ööbimiseks vast ei sobi (pole majutuskohti ega muud sarnast), aga see eest asub kohe ranna lähedal magevee laguun krokodillide kaitsealaga. Vaid 40 peeso eest saab ühineda tuuriga, kus näeb krokse omas loomulikus keskonnas. 

Playa Ventanilla

 Tuur kestab vast 1,5-2 h ja tehakse mitu korda päevas. Meie sattusime minnes ühe takso peale Floridast pärit vanapaariga ja tuur tehti neljale. Tuuri viis läbi üks väga hea inglise keelega nooremapoolne Mehhiko kutt. Vahelduseks oli hea aru saada, mis sulle räägitakse, selle asemel, et proovida ära arvata. 

Krokodillid Laguna Ventanillas.

 Tuur tehtud, võtsime takso ja sõitsime teisele poole Mazuntet, Zipolite randa vaatama. Silma hakkasid kohe veel suuremad lained ja porgandpaljad inimesed. Kui ametlik nudistide ala on Zipolite lääne servas asuv eraldi väike rannake, siis tegelikult tilbendab pool ja päris nudiste kogu ranna ulatuses. Lastega siia ei tuleks.

Ujumiseks keelatud Playa Zipolite

 Ranna idapoolses servas, mäe otsas, asub üks mõnus söögikoht, kus hinnaklass on mõistlik ja vaade vinge. Lisaks viis sealne toit keele alla.. Parem kui välimus.

Sealiha mehhikopäraselt.

See kalafilee oli minu elu parim kala, mida olen söönud. Tegu oli küüslaugus marineeritud kalaga, mis oli niivõrd mahlakas ja maitsev, et sülg hakkab jooksma ka preagu

Espada kala küüslauguga.

Kolmandaks ja ühtlasi ka viimaseks päevaks Mazuntes, tahtsime võtta tuuri, mis tõlkes kõlaks umbes nii “nelja tunni – nelja ranna snorgeldamine”. Eelduste kohaselt oleks paat meid viinud ilusatesse randadesse, kuhu mööda maad saab raskelt või üldse mitte. Rannas paadimeestega rääkides olid nad aga veendunud, et me soovime hoopis delfiine ja merikilpkonni näha. Sellised õnnepeale asjad on alati kahtlased olnud, kuid meile kinnitati, et delfiinide nägemine on kindel. Jäime nõusse. Poolepäevane tuur, algusega Mazunte idapoolsest otsast, läks maksma 170 peesot nägu.    

Just nagu lubatud – delfiinid.

Peale delfiinide nägi kava ette ujumist koos kilpkonnaga. Selleks, et ujuda koos kilpkonnaga, oli kõigepealt vaja üks kinni püüda, mis meres pole üldse nii lihtne kui maa peal. Paadiga sõideti leitud kilpkonnale lähedale ja siis spetsiaalselt selleks kaasa võetud kutt hüppas pea ees vette ja üritas temast kinni haarata. Vees on kilpkonn aga kiire ja kaob kohe sügavasse. Katseid pidi tegema 4-5 enne kui õnnestus. Eks see üritus kergelt looma kiusamisena tundus, aga suuremat traumat kilpkonn vast ei saanud.

Merikilpkonn

 Peale tuuri jäi meil veel pool päeva aega rannas lesida, mida me üritasime ka maksimaalselt ära kasutada. Tahtsime võtta kuumusest viimast, sest reisiplaan nägi ette minemist jaheda kliima poolest tuntud mägilinna San Cristobal de las Casas`esse. Ääremärkusena ütleks niipalju, et väidetavalt ei saa osta ööbussile piletit Mazuntest, vaid ainult Pochutlast. See tähendab aga 150 peesost taksosõitu sinna ja tagasi. Üks variant kokku hoida, oleks osta pilet ära kohe Pochutlasse saabudes, aga võimalik, et pileti saab veel ka väljumise õhtul bussijaama ilmudes (mürki selle peale ma ei võtaks).

Umbes 30 min jalutuskäigu kaugusel Mazuntest asub Oaxaca osariigi läänepoolseim tipp. Kohta kutsutakse Punta Cometaks ja tegemist on parima kohaga, kus päikeseloojumist vaadata, kuna mujal loojub päike lihtsalt mäe taha. Peale selle on Punta Cometas suht omapärane maastik ja kõrgelt avaneb hea vaade möllavale lainele. Arvestama peaks ainult seda, et ilma taskulambita liiga kauaks loojumist nautima ei jää, sest kottpimedas tuldud rada leida oleks päris raske. 

Punta Cometa

 Kui päike loojunud, jalutasime tagasi, tegime kerge õhtusöögi ja võtsime takso Pochutlasse. OCC terminalis oma piletit näidataes tabas meid aga kerge šokk. Tuli välja, et kogu Chiapase osariiki viivad teed (seal hulgas ka San Cristobali), on miski blokaadi tõttu suletud ja ühtegi bussi ei lähe. See hispaania keel ka ju nii napp meil, et täpselt aru ei saa. Oleks seda juba hommikul teadnud, poleks mõnda aega Mazuntesse jäämine probleem. Nüüd olime aga selle kohaga juba hüvasti jätnud ja mõtlesime uue sihtkoha peale. Natuke nuputamist ja otsustasime vahepealse variandi kasuks, st sõidame mööda rannikut 50 km edasi Huatulco`sse. Vastav buss maksis 38 peesot ja väljus kohe.

..loe edasi HUATULCO

TAGSI ALGUSESSE

Advertisements
Rubriigid: Reisid, sildid: , , , , . Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.

One Response to Mazunte

  1. Pingback: 16.02 – 10.03.2011 Mehhiko | Raidu ja Marini Blogi

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s