Huatulco

 Napilt enne südaööd saime bussilt maha ja omamata erilist aimu linnast, kuhu olime sattunud, hakkasime LP-st valitud hotelli poole kõmpima. Olime olude sunnil jõudnud kohta, mida tihti kirjeldatakse kui mittemidagiütlevat kuurortlinna, kus eheda Mehhiko eluga on vähe pistmist.

Huatulco keskus La Crucecita on suht väike, mis tähendab, et teises linna otsas asuvasse hotelli minekuks taksot polnud vaja. Taas kord oli valitud kohas vaba tuba olemas. Maksime 350 peesot ja keerasime magama värskelt remoditud (osades tubades remont veel käis) hotelli. Enne tuli muidugi wc-s hävitada paar 5 cm pikkust põrnikat ja selleks, et toas ka vaikus saabuks, tuli kutsuda vastuvõtust mehike, kes jõhkralt undava laeventilaatori suutis välja lülitada.

Hotel Jaroje

 Hommikul tegime kerge tuuri linna peal. Tavapärase euroopaliku kuurortlinna mulje jäi küll, aga vahelduseks see polnudki halb. Tänaval pakuti kõiksugu põnevat tegemist-vaatamist lausa mitmeks päevaks, aga meil oli kindel plaan esimesel võimalusel oma kavaga edasi minna ja San Cristobali sõita. Nii võtsimegi takso ja sõitsime randu vaatama. Esimesese hooga läksime Playa Santa Cruzi, mis ei hiilanud ei ilu ega ka millegi muu poolest. Mis seal ikka, taas taksosse ja järgmisesse randa, milleks oli Playa La Entrega. Ja siin tabas meid meeldiv üllatus.

La Entrega

 Eest leidsime äärmiselt kutsuva veega ranna, kus lainet praktiliselt polnud. Hea vaheldus Mazunte lainetele. Entrega pea rannas on suhteliselt palju rahvast, muulist paremale, üle kivide ronides, leiab aga väikse inimtühja ranna. No mida veel tahta..  

Väike inimtühi rannariba Playa La Entrega kõrval

 Peale mõningast nautlemist nägime, et teisel pool Entregat paistab samuti üks tühi rand. Sinna pääsemiseks tuli aga ujuda või üle järsu mäe ronida. Ühe söögikoha sisseviskaja käest saime teada, et sinna kannatab ronida küll. Nii tegimegi. Ronida polnud küll kerge, aga vahemaa see-eest väga lühike ja auhinnaks ca 100 m pikkune tühi rannariba, mille ees oli kohe korallrihv snorgeldamiseks.

Kui ka teine mõnus rand nauditud, läksime tagasi pearanda, et keha kinnitada. Ranna servas nägime üht neidu suuri karpe lahti muukimas. Küsimusele, et millega on tegemist, saime vastuse, et austrid. Enam pääsu polnud, tahtsime ka. Söögikohti oli kokku vast 4-5, kuid hinnaklass kõigil hirm kõrge. Siiski, mõtlesime, et iga päev ju austreid ei söö ja proovima peab. Nii tellisimegi ühe portsu kahepeale 170 peeso eest. Peale mõningast ootamist toodi lauda taldrikutäis rohelist. Tõstsime ilusti taldriku kõrvale, et austrivaagnale ruumi teha, kui Marin järsku osutab salatis olevale ollusele ja küsib, mis see on. Lähemal uurimisel selgus, et tegemist on austriga, mis tähendas, et pearoog oligi juba lauda jõudnud ja mingit vaagnat karpidega, nagu enne nägime, meile ei tooda 😀

Austrid

 OK, mõtlesime, et väliselt pole küll midagi erilist ja krdi väike taldrikutäis ka, aga ju siis maitse selle kõik kompenseerib. Päris nii see aga kahjuks polnud. Ei saaks öelda, et maitse kehv oleks, aga vähemalt esimesel korral tundub auster kuidagi maitsetu. Antud juhul võis asi olla ka selles, et meie garneering oli ohtra tsilliga ja mõne suutäie puhul oleks austri asemel võinud ka lastevorst olla, vahet poleks vist teinud. 

Kui linna tagasi jõudsime, läksime kohe ADO bussijaama. Selgus, et Chiapase teed on lahti tehtud ja võime õhtul San Cristobali minna. Pilet 1. klaasi bussile maksis 386.- nägu. Meel rõõmus, läksime hotelli kottide järgi, kuna olime lubanud neile 5 ajal järgi tulla või siis veel üheks ööks jääda. Ööbussile mineku päevad iseenesest ei ole kõige meeldivamad, sest tekib kergelt kodutu tunne. Kui tuba on juba hommikul ära antud ja buss läheb alles südaöö paiku, siis viimastel tundidel on üsna tüütu aega parajaks teha. Segavaks faktoriks on ka seljakotid, aga enamus juhtudel õnnestus need enne bussijaama kotihoidlasse ära viia. Teine mure on hügieen. Kui päev rannas veeta, tahaks pärast soola maha pesta, võibolla mingit kreemitamist teha vms, aga kodutuna selleks palju võimalusi pole (raskem variant oleks muidugi mõnelt higiselt matkalt tulles :P).

Meie alustasime oma õhtut pargipingil tekiilat maitstes ja pärast läksime LP poolt soovitatud söögikohta istuma. Ära sai proovitud üks Oaxaca osariigi rahvustoite –  Mole Poblana, mis kujutab endast kana šokolaadis. Maitse kohta ütleks nii palju, et kana ja šokolaadi ei tohiks üldse kokku panna. Otsa ta aga sai 🙂

Mole Poblano

 ..loe edasi SAN CRISTOBAL DE LAS CASAS

TAGASI ALGUSESSE

Advertisements
Rubriigid: Reisid, sildid: , , , . Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s