Oaxaca

Ligi 6 tunnine bussisõit maksis 426 peesot. Sõit läks väga kiiresti (pika lennu mõju) ja poole 6 ajal hommikul sõitsime juba taksoga LP-st välja valitud hotelli Posada Catarina. Peale koputamist avati uks, küsiti meilt 420 peesot ja võisimegi lõpuks minna voodisse magama. Mõnus. Kannikad olid juba kandilised. Catarina hotell  on imearmas. Koridorides on suured savist vaasid, lausa hiiglaslikud. Mööbel on massiivne ja täispuidust. Hotelli keskpunktis on päikseline aatrium, mille ümber asuvad toad. Tubades on olemas TV ja soe vesi, hotellis tasuta internet. Samuti on katusel kaunis “aed”, kust avaneb vaade tänavale ja ümbrusele.

Posada Catarina.

Peamine põhjus, miks Oaxaca üldse oma plaani võtsime, seisneb tema asukohas. MC-st otse ookeani kaldale sõita (Oaxaca osariigi randadesse) oleks karmilt pikk sõit. No muidugi kui vaja, saaks sellega ka hakkama, aga Oaxacas tasub iseenesest peatuda küll. Meie jäime kolmeks päevaks. 

 Esimene päev kulus linnaga tutvumiseks, turgudel käimiseks ja tuuride ostmiseks.

Mini rõdudega baar Alcala jalakäiate tänaval

 Oaxaca asub 1500 m kõrgusel, mis tähendab, et õhtul ja öösel oli suhteliselt jahe, aga päeval parajalt kuum. Pilves ilma me seal ei näinud. Kogu linn on äärmiselt madal, st kõrgemat kui 2-korruselist hoonet naljalt ei leia. Tänavad on puhtad ja suhteliselt rahulikud. Isegi kesklinnas liikudes teist turisti väga tihti ei näe, samuti ei ole ilmselgelt turistile orienteeritud söögikohti, poode vms. Hinnatase oli meie edasise teekonnaga võrreldes madalaim. Õhkkond on rahulik ja tundub turvaline – sobiv koht oma reisi esimeseks peatuseks, kus harjuda hispaaniakeelse teeninduse ja mehhiko eluga.  

Hiigelõlled- Ma pole täis 🙂

Vastupidiselt meie ootustele, ei olegi Mehhiko õlled, nagu Corona ja Sol, super odavad. Poest saab 0,33-se pudeli ca 12 peeso eest, söögikohast poole kallimalt. Väikseks erandiks on eelmisel pildil olevad 1 ja 1,2 liitrised pudelid, mis maksavad ca 25 peesot. Kusjuures 10 peesot saab hiljem taara eest tagasi, kui viitsid samasse poodi tagasi minna, sest ostul antakse kviitung, mis lubab taarat tuua vaid samasse kohta ja seda 24h jooksul. Mujal linnades sellist kommet ei kohanud. 

Tomatillo kanaga – tomatipürees ligunev tortilla keedu kanaga. Mitte just parim viis tortilla serveerimiseks 😛

Vabandan südamest nende ees, kelle arvates on Mehhiko toit nagu maasikamoos kuumal pannkoogil, sest meie kogemused ei toeta seda arvamust. Olen toidu suhtes väga salliv inimene ja vanemad on mind õpetanud, et sööki peab suhtuma austusega, aga sealt riigist on raske häid toiduelamusi hankida.

Toidu põhikomponent on maisijahust tortilla, mis on neile sama nagu meile must leib ja kartul kokku, võibolla isegi rohkem, sest tortilla on pea iga toidu alus. Olgu öeldud, et neid valmistatakse ainult veest ja maisijahust kuival õlita pannil, mis eritab väga spetsiifilist lõhna. Mitte ei meeldi. Tähtsal kohal roogade kõrval on ka ubadest valmistatud salsa, mis näeb välja nagu päris s*** 😀

Road on visuaalselt koledad ja üldse mitte apetiitsed. Tihti on taldrikul palju maitseid korraga ja ei anna eriti võrrelda Eestis pakutavate mehhiko roogadega.

Öine snäkikoht

 Teiseks päevaks ostsime absurdse hinna eest tuuri Hierve el Aqua mineraalvee koskede juurde. Peaväljakult hotelli poole jalutades küsisime hinda mitmest tuuripoest. Kallimad tahtsid 250 näo pealt, odavaim ainult 150. Hinnas polnud küll pääsmeid ja lõunat (lisanduvad pääsmed ca 80 ps) , aga juba see, et sind 150 eest päev läbi ringi sõidutatakse, kaasas üsna hea inglise keelega giid, tundub odav.

Esimene peatus tuuril oli maailma jämedaima tüvega puu… Mnjah, jäme puu oli küll, aga ei midagi erilist. Järgnes mezcali vabrik (meskal on agaavist aetav kange alkohol, mille üks erivorme on vaid sinisest agaavist valmistatv tekiila). Saime maitsta erinevat mõdu ja siis seda ka osta. Üsna hariv.

Mezcali tooraine agaav peale hiigel kivirattaga laiaks litsumist

Kohe meskali vabriku kõrval peatusime ka ühes vaibakudumistöökojas, kus tutvustatakse vaipade saamislugu algusest lõpuni. Samuti naturaalsete värvide päritolu, mis pidid vaiba värvid säilitama 40 aastaks. Peale kerget tutvustust jäeti loomulikult pikem aeg meeldiva vaibakese soetamiseks. Meie bussitäis lahkus vist tehinguta.

 Tuuri tippkoha – Hierve el Aqua juurde viib Mitla nimelisest asulast ca 45 min kestev sõit mööda väga räbalat teed. Väidetavalt pidi olemas olema ka vähemalt poole lühem tee, aga kaks küla läksid koskede haldamisõiguse pärast riidu ja kaotaja autosid omalt maalt läbi ei lase. Raske tee ei olnud aga kõige suurem probleem selle loodusime külastamise juures. Palju nõmedam oli see, et tuuribussist väljudes kästi tagasi olla juba 45 min pärast. Täiesti haige, et nö sponsorite peatustes on aega küll, aga see, mida tegelikult näha tahaks, tuleb joostes üle vaadata.

Hierve el aqua. Tõlgituna siis “vesi keeb”

 Maailmas on vaid kaks sellist kohta, kus mineraalvesi mäeservalt alla voolab ja juskui kivistunud kose on moodustanud (teine koht on teada-tuntud Pamukkale Türgis). Silmailust siin puudu igatahes ei jää. Lisaks saab paaris mineraalveebasseinis ka ujuda ja mööda rada minna mäest alla, et ka altpoolt asja uurida. Ujumine ja matkamine 45 minutiga muidugi mõeldav ei ole, nii et meie külastus piirdus kiire ülevaatega ja mõne fotoga. Lausa tigedaks tegi. Kel sama koht plaanis üle vaadata, soovitaks kindlasti minna omapead. LP-st lugesime, et Mitlast käivad camionetad (takso teenust pakkuvad kastikad) edasi tagasi mitu korda päevas. Kaalusime seda isegi, aga tegemist oli meie 2. päevaga Mehhikos, mis pani kõhklema omapead seiklemise suhtes. Nüüd tagasi vaadates läheks kindlasti ise. Tegemist jätkuks seal vähemalt pooleks päevaks.

Hierve el Aqua

Hierve el Aqua. Ujumiseks kohandatud bassein

 Koskede vahetus läheduses on ka paar söögikohta. Meie giid aga hoiatas sealse toidu eest, kuna väidetavalt pole neil kohtadel puhastatud vett. Too hetk ei osanud giidi hirmutamisele suuremat tähelepanu pöörata, sest aega söömiseks nagunii eriti polnud. Kui aga Mitlasse tagasi jõudes viidi meid hirmkallisse turistidest pungil buffee-söögikohta, siis hakkas vandenõuandur kohe tööle. Maksime lõuna eest ligi 400 peesot, millest kindlasti osa kukkus meie tuuri korraldajale. Aga võibolla olen lihtsalt paranoiline ja giid oli tõesti ainult meie tervise pärast mures 😀  

Päeva viimaseks “naelaks” oli jäetud Mitla varemed, mis erilist vaimustust ei tekitanud. Kokkuvõttes oli tegemist odava, kuid kahtlase ülesehitusega tuuriga. Arvata on, et sellise tuuri käigus näeb palju, aga meie oleks vaibavabrikule ja varemetele kulutatud aja Hierve el Aquas jaoks jätnud.

Teine aktsioon, mis Oaxacas teha tahtsime, oli mägironimine. LP soovitab Rancho Buenavista nimelist operaatorit, mis teeb matku ja ronimisi igale raskusastmele. Kaardil näidatud kohas Rancho Buenavista kontorit aga polnud ja läheduses tegutsevad inimesed ei olnud üldse sellest kuulnudki. Eks oleks kuskilt selle ronimise välja ajanud ka, aga enne jäi meie teele Expediciones Sierra Norte kontor, kust ostsime päevase matka Sierra Norte mägedesse. Nimelt on seal ca 3000 m kõrgusel mägedes 8 küla, mis on üheskoos moodustanud ühtse ökoturismi projekti Pueblos Mancomunados, kus turistid saavad matkata külast külla ja vahepeal lihtsates onnides puhata ja süüa. Olime ka eeltööd tehes plaaninud seda matka, aga infot oli napilt ja nii jäi mulje, et erinevad paketid algavad 2-3 päevast.  Nii kauaks aga sisemaale me jääda ei tahtnud, sest külmal talvel soojale maale jõudes ihkab hing ruttu randa jõuda. Nüüd kohal olles pakuti aga mitut ühepäevast matka.

Matk Sierra Nortes. Küladest valisime välja Cuajimoloyase. Hind kahele koos lõunaga 595 peesot ja nii imelik kui see ka pole, ei sisalda pilet transporti mägedesse. Anti vaid kerge juhend, et mis bussiga kohale saab ja kus tuleb maha tulla. Minna umbkeelsena pimedal varahommikul 2. klassi bussijaama (meenutab meie Baltijaama laupäeva öösel, kus kõik tundub kuradi kahtlane, aga korrutage see veel 10-ga), otsida seal õige buss ja sõita maailma kõige loguma bussiga 2 tundi, oli täiesti omaette elamus. Kui öeldakse, et hirmul on suured silmad, siis Marini silmad olid tol hommikul täpselt paraja suurusega (muidu on Manni silmad keskmisest tublisti suuremad). Marin kirjeldab:  Rait paneb ees kiirel sammul ja mina püüan sammu pidada. Tunnen kuidas mingid sünged silmad meist läbi puurivad. Meile on ju otsaette kirjutatud “I am not local“. Bussijaamale lähemale jõudes tekib tänavatele mingi mentide hord, kes räägivad valjuhääldis midagi ja piiksutavad sireenidega, aga kindlustunnet ei anna see kuidagi. 

Õnneks jõudsime bussile. Bussis oli täitsa huvitav olla. Ei teadnud me ju midagi sellest, kus me maha hakkame astuma. Umbkaudu 2h pidi olema sõit. Lõpuks küsisime ühe kohaliku käest ja see andis meile märku, kui õige peatus tuli. Tuuri organiseeritus andis ka kohapeal soovida. Kontori pidime ise üles otsima ja saabudes tundus nagu nemad ei teaks asjast üldse midagi. Siiski, kohalikud suutsid ennast kokku võtta ja veidi hiljem leiti meile ca 14-15 aastane giid.  

Sierra Norte mäestik. Kõrgeim punkt 3200 m.

 Matk oli täiesti nauditav – kena loodus, värske õhk, avarad vaated ja lähedal ei hingelistki. Naljakas oli ainult giidiga suhtlemine, kuna tema ei rääkinud juppigi inglise keelt ja meie paarikümnest hispaaniakeelsest sõnast jäi lihtsalt väheks, et küsida mõne taime vms kohta. Näiteks näidati meile üht taime, mis pidi mürgine olema ja millega Marinil juba oli kokkupuude. Mida ta aga täpsemalt selle kohta rääkis, jääbki teadmata. Marin siiani elab.

Männid nagu Eestiski, aga teatud taimed ja muidugi mäed ei lase ennast nö koduselt tunda 🙂

5 km ja 3h hiljem olimegi külas tagasi. Ostetud tuur sisaldas siis ka kohalikku lõunat. Astusime tuppa, kust lõi vastu suitsusauna efekt ja tohutu korralagedus. Küsimusele, et mida me süüa soovime ei osanudki midagi vastata. Rait tõusis püsti ja läks perenaisega kaasa pliidi juurde, kus tõsteti pottidelt kaasi ja nii pidime siis selgusele jõudma, millist toitu me soovime. Otsus langes kanasupi kasuks. Supp oli norm ja sisaldas tõesti vaid kana poolkoiba ja lihaleent. Alustuseks saime kausitäie kuuma šhokolaadi ja lõpetuseks ühe mandariini. Õnneks oli meil kotis pudel meskali, mida rüübates lootsime eluga pääseda. Meie hämming toidu valimisel ja sellest piltide tegemine pakkus muidugi kohalikele palju nalja.

Mida ma teile panen?

 Lõuna söödud, kerkis õhku paks küsimus – “Mis nüüd?”, sest tundus nagu makstud programm oli nüüd läbi, bussini aga jäi veel 5-6 tundi. Meilt küsiti, et kas tahame külapeal ringi vaadata. Küla servas paistis aga üks kõrgemat sorti mäetipp. Küsisime kas sinna otsa saame minna. Selgus, et sinna viib lausa rada ja üleval on vinge vaateplatvorm. Nii näidatigi meile teeots kätte ja ronisime mäkke, kus 3 tundi päevitasime, tegime pilti ja ajasime suuri sisalikke taga. No päris veider oli lihtsalt lebotada.

Vaade küla servas asuvalt tipult hommikuse matkaraja algusele. Küla ise jääb kaadrist paremale.

Alla tagasi jõudes oli ikkagi veel 3 tundi bussini, mille sisutasime õllede ja bussijaama söögikohas päevaprae mekkimisega.

Kerge supp herne, muna ja tomatiga. Kõrvale tortillad ja kuivatatud soolaliha.

Selle päevaga nägime ära, mis see Sierra Norte endast kujutab. Matkamiseks seda jalutuskäiku aga nimetada ei julgeks. Oleks ju võinud ühe raja teha veel ka peale lõunat. Vot ei teagi, kas mitmepäevase variandiga saab oluliselt rohkem mahvi või on siis igale päevale sama kerge tuur ettenähtud. Olgu veel öeldud, et viimased tunnid enne bussi tõmbas ikka päris külmaks. Meil oli seljas küll fliisid, aga sellistel kõrgustel peab peale päikese loojumist juba jopet kasutama.

Terve päev värskes õhus tõi isegi kõige jubedamal bussisõidul une silma. Oaxacasse tagasi jõudes hakkasime kotte pakkima, sest järgmisel hommikul oli plaan minna bussile. Bussile, mis viib meid vaikse ookeani äärde. Mõte merest, liivast ja ujumisest tundus nii krdi hea..

..loe edasi MAZUNTE

TAGASI ALGUSESSE

Advertisements
Rubriigid: Reisid, sildid: , , , , , , . Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s