Ida-Virumaa 8.-9. oktoober

Kui Google mapsi sai kõik punktid ära märgitud, mida Ida-Virumaal näha tahaks, sai kaart päris kirju. Tundus, et ühe nädalavahetuse jaoks liiga palju. Seepärast otsustasime aja säästmiseks sõita juba reede õhtul Kiviõlisse, et Laupäeval saaks varasema stardi.

Reaalselt jätsime mõned kohad ikkagi järgmiseks korraks ja lõplik marsruut sai järgmine: Maidla (1. ööbimine), Kiviõli tuhamägi, Kohtla kaevandusmuuseum, Kuremäe klooster, Sillamäe, Narva-Jõesuu (2. ööbimine), Viivikonna ja Sirgala ning Saka.

Reede õhtul kell 22 jõudsime Maidla hostelisse. Eest leidsime värske euroremondiga suure toa. Kööginurk ja telekas olid korruse peal ühised, duss ja wc siiski toas. Kuna tegemist on MTÜ-ga, siis küsiti näo pealt kõigest 150 eeki.  Naisterahvas, kes kohta ülal peab, on äärmiselt sõbralik ja abivalmis (Maidla Hostel 53 004 570). Samal õhtul toimus hostelist üle tee üks külasimman, kuhu meid ka kutsuti. Pilet oli küll sota näo pealt, aga kuna me nii hilja sinna jõudsime, siis maksime kokku sama palju ja sedagi Raidu lahke pakkumise peale. Peol saime kõhutäis kodust toitu ja kohalikku koduõlut. Tunne oli veider, sest tegelikult oleks nagu kellegi juubelile sattunud. Pikk laud, jommis kohalikud ja huvitav lõõtsaandsambel. Lisaks pidas üks kohalik ennast naistetantsitajaks ja oli oma ülbusega sihiks võtnud Marin kolme tantsu pärast lavale viia. Väikeste külade mehed võivad jommis olekus üsna nõmedad olla. Muljet ei suutnud avaldada. Kadusime sealt kärmelt. TUTTU..

Kiviõli uus tuhamägi. 164 m

Laupäeval oli meie esimeseks peatuseks Kiviõli tuhamäed. Mägesid on kokku kaks – uus ja vana. Pildil olev uus mägi on Kiviõlisse sissesõidul oleva viida järgi  baltikumi suurim tehismägi, kuid mõningate allikate väitel on Kohtla-Järvel kõrgeim tipp siiski kõrgem (http://www.keo.eco.edu.ee/failid/koksimaed.pdf). Uus mägi on hetkel ka veel kasutuses, st sinna üles ei pääse. Vana mäe otsa aga saab ja sellest turnimisest täitsa piisab.

Lõhatud materjali pealelaadija

Põhjusega soovitatakse kõigile Ida-Virumaa külastajatele käia ka Kohtla kaevandusmuuseumis. Meie grupi giidiks oli Kiivri nimeline endine kaevur, kes omas tollase kaevanduse ja seal töötanud inimeste kohta väga palju värvikat infot. Klassikaliseks muuseumiks seda kohta ei saakski nimetada, sest klaasvitriinide taguste vidinate vaatamise asemel viiakse turistid maa-alustesse kaevandustunnelitesse.

Allmaa rong

 Tundub uskumatu, aga see kaevanusrong täitsa töötab. Ka turistidele tehakse paar sõitu. Rong saab energiat laes olevatest liinidest, mis jäävad täiskasvanule igati käeulatusse (2-2,5 m kõrgusel). Olime juba mõnda aega tunnelites ringi käinud, kui järsku öeldi, et ahjaa, ärge neid liine näppige. Löök ei pidavat küll tapma, aga peale matsu jäävat vibra sisse paariks nädalaks 😀

Hiigelkopp

Kaevanduspargi territooriumil on suusa- ja terviserajad jm põnevat. Täpsemalt ei oska rääkida, sest meie vaatasime ära suure kopa ja läksime oma plaaniga edasi Kuremäe poole.

Kuremäe klooster

Kuremäe klooster on ainus tegutsev vene-õigeusu klooster Eestis. Ainus koht, kus saab jälgida nunnasid oma igapäeva toimetusi tegemas. Üks nunn isegi “suhtles” meiega, kui Rait astus pildi tegemiseks sinna, kuhu poleks vist tohtinud. Pildi paremas servas on näha nunnade kuulsad  puuriidad. 

Narva-Jõesuu Spa Hotell

Laupäeva õhtuks jõudsime Narva-Jõesuusse Spa Hotelli. Njaa vot see on alles hotell. Kunagi võis ta selle endise kuurortlinna tegijaim koht olla, aga tänapäeval saab kogu tähelepanu konkurent kilomeetri kaugusel – Meresuu Spa. Vastuvõtus oli kena neiu, kes purssis kenasti Eesti keelt. Olime oma paketi hotelliveebist 690 krooni eest ostnud ja selle hinna vääriline ta ka oli. Tuppa minnes haaras ehmatus, sest noh meie nüüd Raiduga küll nii kehvas Eesti hotellis pole ööbinud. Põrand meenutas minu mälestustest muusikaklassi parkettpõrandat algkoolist. Tuppa astudes lõi jahe õhk vastu ning pikemalt uurides selgus, et vanad malmradiaatorid olid jäised. Toas oli 3 voodit ja kaks suurt akent, vaatega küll mere poole aga mitte merele. Lihtsalt suur vall oli ees. Rait käis ka all  küsimas, et kas tuppa sooja ei saa, kuid vastus oli, et ei meil puhkurit ei ole- HA HA HA. Õnneks, kui olime oma traditsioonilise šampa avanud ja voodile pikali visanud, siis avastasime, et aknalaua all iidse radika küljes siiski oli regulaator , mida keerates saabus tuppa soojus :)) Ühesõnaga neiu vastuvõtus ei saanud täpselt aru meie probleemist ja vaid pime juhus säästis meid ööst külmas toas. Õnne peab olema..

Spa oli OK- uus ja mitme saunaga. Mullivannis lugesime kokku – meil on veel kolm Eesti ametlikku spaad vaja külastada, et siis kõigi põhjal Eesti top koostada.

Üks kahest a la carte lauast

NII ja nüüd siis õhtu parima pala restorani juurde. Menüü oli suhteliselt baarile omane. Nimetuste ja keerukusega pole vaeva nähtud. Õlle sai 15 eegu eest ja veini u. sama. Teenindaja pusserdas Eesti keelt ja sai ka muuga hakkama. Lauakate ja seinamaalid olid super kenad, kuid muusosas oleks nagu rohkem soovinud. Taustmuusika oleks kümnest punktist kümme saanud, kui oleksime olnud discol. Kui meenutate Cool-D lugu “Tütar üksi kodus”, siis võib arvata, kui hästi see küünlavalgel õhtusöögi kõrvale sobis. Toit oli muidu maitsev ja saime ka silmusid proovitud. Noh aga peale paari pudelit šampat on nii mõnigi asi hea ja mõnus. Arvan, et täna seda kokkuvõtet ma ei julgegi eriti kirjutada, sest see mis tol õhtul vägev oli, praegu enam ei tundugi midagi erilist, aga eks hetkeemotsioon ongi see, mida saavutada on vaja. Arve kahe käiguga ja jookidega u 400 eeki.

 Pühapäeva peamiseks sihtpunktiks oli kummislinnad Viivikonna ja Sirgala. Neist tühjadest asulatest on räägitud nii tavalises kui ka Võsa reporteris. Peale põlevkivi kombinaadi sulgemist on Viivikonnas elanikke ~60, meie nägime neist kolme-nelja. Kõik on lagunenud ja räämas.   

Viivikonna koolimaja

Viimased elujäljed

Viivikonna

Ainus koer Viivikonnas

 Sirgalas on Viivikonnaga võrreldes tegevust märgatavalt rohkem, aga karm on elu sealgi. Pole poodi, kooli, postkontorit ega muud eluks hädavajalikku.

Koduteel sai veel sisse põigatud Sakasse, kus on miski kena kanjon, juga ja muudki. Saka Cliffi parklas seistes aga jõudsime osusele, et seal pakutavate soodsate pakettide pärast võtame ette eraldi tripi. Nii jäigi. Järgmiseks korraks jäid Boroni ürgmets, Ida-Virumaa rabad, Saka ja Kalvi mõis. Üks maru põnev koht pidavat olema ka Aidu karjääris. Endise kaevanduse tunnelid on vett täis valgunud ja nüüd lekib nende seintest vett, mis praeguses maapealses karjääris on tekitanud rida jugasid. Uurisime selle koha kohta Maidla Hosteli adminnilt (kes omakorda päris aru vallavanemalt), aga täpset vastust me ei saanud. Arvatavasti on kaks võimalust – kas neid jugasid enam ei eksisteeri või asuvad need tänaseks aktiivse kaevanduse territooriumil, kuhu lihtsalt ei lubata.

Advertisements
Rubriigid: Eestri tripid, sildid: , , , , , . Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.

One Response to Ida-Virumaa 8.-9. oktoober

  1. Pingback: Eesti “helesinine laguun” | Raidu ja Marini Blogi

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s