27. juuli – 5.august Hiiumaa – Läti – Leedu

Suve alguses kasvas Soome Kevo kanjoni matkast välja plaan minna väikse bussiga Norrasse. Kui aga hakkas aeg kätte jõudma, selgus tõsiasi, et meie reisikaaslased ei saagi nii pikaks ajaks tulla. Kahele oleks aga Norra liialt kulukaks muutunud (laevapiletid ja kütus maksavad ju kahele peaaegu sama palju kui neljale). Tuli leida midagi soodsamat ja kuna me pole Jurmalast kaugemale jõudnud, siis oli Läti – Leedu ringreis igati loogiline lahendus. Samuti oli Hiiumaale minek juba paar suve jutuks. Nii saigi plaan paika, et lähme kõigepealt kuuekesi Hiiumaale ja siis meie kahekesi edasi lõunanaabreid vaatama.  

Läbitud teekond:  

Numbritest:  

Öid – 9. Sellest 4 telgis, 2 kodumajutuses, 2 hotellis ja 1 autos  

Läbitud kilomeetrid Tallinnast Tallinnasse – 2770 (ilma Hiiumaata 2300)  

Kulud bensiinile – ligi 4000.-  

Majutus, söök, jook, piletid jms – 6600.-    

HIIUMAA

Hiiumaa kohta eeltööd me ei teinud. Heltermaa sadamast sai soetatud 50 eeguga turismikataloog, mis sisaldas ka mängukaarte ja vaatamisväärsustega kaarti. Võtsime kaardi ette ja hakkasime mööda põhjarannikut minema. Plaanis oli õhtuks jõuda teisele poole saart Surfiparadiisi ööbima.  

Hiiumaa suurim

 Teele jäid Kallaste pank, Kukka kivi (pildil), Helmerseni kivikülv ja Tahkuna ning Kõpu tuletornid. Iseenesest kõik ju toredad kohad, aga kukerpalle just tegema ei pane. Lõuna tegime Kärdla kesklinnas asuvas Kohvik Viigris. See on kindlasti koht, mida tasuks külastada. Koht on lihtne, aga toidud maitsvad ja hinnad odavad. Näiteks jäätis maksab seal vaid 7 eeki ja maitsevalik on äärmiselt huvitav. Ma arvan, et ma ei eksi kui ütlen, et kõik ühe või kaks topsikest ära sõid. Sinna sõitsime lõunale ka järgmisel päeval ning siis avastasime, et oooo täna oli veel huvitavamaid jätsi sorte tahvlile ilmunud- kondentspiima, mee ja vahtrasiirupiga, banaani, marja, vahtrasiirupi ja pähkli jne…… Purks maksis muide 15.- eeki aga Nele (Raidu väikeõde) sõnul see sakkis.  

Mangu rannas. Mait, Jenny, Mart, Liisi, Mann ja Nell

Tahkuna tuletorn

Vaade tahkuna tuletornist

RMK telkimisala Kalestes

Surfiparadiisi jõudsime õhtul poole kümne ajal. Peremees pakkus 600.- eest telkimisplatsi ja grillimistelgi kasutust (puud oleks pidanud ise otsima). Lihtne matemaatika ütles, et odavam on telkida mõnes RMK telkimiskohas, mis on kõigile tasuta. Tegelikult polnud see koht midagi erilist. Erilisust oleks lisanud muidugi suur rahakott, sest siis saaks seal surfata, bananaboadiga sõita, jetidega mässata jne.  Kuna meil oli eesmärk hoopis teine, siis targem oli öö mujal veeta. Napilt enne pimedat leidsimegi sobiva koha Kalestes. Siinkohal kiitused Hiiumaa RMK-le. Väga kenad platsid ja olemas on kõik vajalik- puud, WC, lõkkeplats, prügikastid jne.  Hommikul tuli telkimisplatsile üks RMK töötaja, kes andis meile täitmiseks küsitlused Hiiumaa ja RMK kohta. Kasutasime kohe juhust ja küsisime mõne vaatamisväärsuse asukoha kohta, mida meie kaart ei maininud. Olime kuulnud “Eiffeli tornist”, Kaibaldi liivikust, maa-alustest sõjaväerajatistest ja laulvast liivast. Selgus, et need kõik jäävad põhjarannikule, ehk siis olime eile just nendest mööda sõitnud. Sõimasime natuke Heltermaa sadamast ostetud kaarti ja hakkasime tuldud teed tagasi minema.  

Jenny tegeles oma asjadega kui teised küsitlusi täitsid

 Teisel päeval alustasime ekskursiooni Kõpu tuletornist, edasi torn Rootsi külas, militaarrajatised Meelstel, Kaibaldi liivik ja lõpuks Sääretirp.  

Hiiumaa sümbol - Kõpu tuletorn

Ränk trepp torni vaateplatvormile

 Trepist ronimine oli selline hommikune äratus. See oli ikka nii järsk ja astmete vahe nii suur, et ei teagi kas raskem oli ülesminek või allatulek. 

"Eiffeli torn" Rootsi külas

 Kaugelt vaadates näeb torn vägevam välja kui sinna otsa ronides. Kohati jätab kogu kupatus mulje nagu tahetaks su taskutest kõik sull minema viia. Üles ronimine maksab 25 , iga nukapeal on purgike, mis suunab sind sinna toetuseks raha jätma, samuti on riiuli peal väikesed suveniirid nn. sümboolse hinnaga 25 eeku (suveniiri võis ka ise valmistada, 25 eest muidugi).  

Kadakast mööbel mõjub hästi

 ..aga mööbel oli vägev.  

Gräffiti maa-aluste sõjaväerajatiste kõrval parklas

Tänu Hiiumaa strateegiliselt tähtsale asukohale, on igasuguseid militaarrajatisi üle kogu saare. Neist põnevaimad vast Tahkuna poolsaarel (pikem artikkel). Maa-alustes tunnelites ja sõdurite eluruumides kolamiseks on hädavajalik taskulamp. 

Kaibaldi liivik

Sellel hetkel veel me ei teadnud, et tripi lõpupoole näeme Neringa poolsaarel Leedus Kaibaldist oluliselt suuremaid liivavälju. Siiski tekitab ka see liivik ülevaid tundeid. Koht asub keset metsa ja ega iga turist sinna ei satugi. Puudub sellekohane info, mis rahva muretult kohale juhtaks. Olime näinud Hiiumaa turistikate raamatus pilti, mis äratas huvi. Edasise info saime RMK töötajalt, kes kaardil enam-vähem koha märgistas. Hakkasime minema üsna ebakindlalt ja lootsime vaid sisetunde peale. Ühel hetkel peatasime auto (Kaibaldi kaitseala vms sildi juures) ja otsustasime proovida õnne. Parmud tahtsid meid elusalt nahka pista. Vantsisime mööda metsasihti, mida raskendas liiv talla all. Meie seiklusvaimu täis meeskond muutus järjest väsinumaks ja nii mõnigi oleks kannaka teinud ja autosse tagasi suundunud. Õnneks me seda ei teinud. Mingil hetkel nägime meie teega ristuva sihi lõpus veidi suuremat liivaplatsi. Meie kambas oli ka üks spordivaimuga mees Mart, kes otsustas joostes vaatama minna. Liiv, mida nägime oli lihtsalt üks lapike, aga juhuslikult sealt hakkas paistma juba õige asi. Avanev vaade on võimas – keset metsa paari jalgpalliväljaku suurune liivaväli. Olime kõik ühel nõul, et Hiiumaa vaatamisväärsustest on Kaibaldi liivik üle kõige. Seda enam paneb imestama, et turismikaardil seda huvipunktina ei märgita ja metsas puuduvad suunavad sildid.  

Teel Sääretirbile

Just nagu (Hiiu)maailma lõpus

Vesi oli nagu supp ja kõigil oli tegemist. Mart proovis ka Saaremaal ära käia, aga ilm hakkas vihmale kiskuma ja tuli ots ringi keerata. Tirbilt naastes võtsime suuna Sarve telkimisalale ööbima. Rand oli seal mõtetu ja savise põhjaga, aga telkimisplatsil oli taas kõik vajalik olemas. Järgmisel hommikul praamile ja edasi osa seltskonda Tallinna, meie aga Pärnu poole.  

Pärnusse jõudes tuli esimese asjana minna haiglasse Raidu õlast hiiupuuki välja tõmbama. Hiljem selgus, et Maidul oli olnud üks puuginiru kõhupeal. Saartel on ju puugid eriti ohtlikud ka…loodame, et mingit reaktsiooni ei teki. Puuk välja võetud, oli vaja leida õhtuks öömaja ja seekord kuskil hotellis, et saaks pesta, habet ajada ja üldse ennast jälle inimeseks teha.   

Villa Eedeni restoran

Kaks ööd telgis ja kolmas hotellitoas. Peale mõningast netis kolamist ja paari teleoni kõnet osutus võitjaks Villa Eeden. Ka Eestis on võimalik õhtul kell kuus kaubelda toa hinna üle – algsest 750 eegust saime kokkuleppele 600-ga. Pole küll superodav, aga voodi, duss ja õhtusöök restoranis (eraldi tasu eest) olid seda väärt.  

LÄTI

Esimene peatus Lätis oli Sigulda lähedal asuv Tarzani park (www.tarzans.lv), kus on igale raskusastmele seiklusradu, suvine bobirada ja muud põnevat. 4 lati eest proovisime ära nn katapuldi, kus inimene lastakse kahe kummi abil taevasse. Meil on tavaliselt sellised agregaadid väljas suvistel massiüritustel ja siis küsitakse ühe “hüppe” eest ikka mitusada eeki. Üldiselt aga jäime seisukohale, et sinna parki on vaja teha eraldi tripp, et need seiklusrajad läbi teha. Pargi kõrval on ujumiseks liivarannaga Gauja jõgi.    

Vaade Riia teletornist (pildistatud läbi äärmiselt musta vaateakna)

Säästureisija lemmik majutuskoht Jurmalas – Nemo Camping

Kui trip.ee-st lugeda teemasid Jurmala majutuse kohta, kerkib korduvalt esile Nemo kämping. Sinna sattusime meiegi. Päris omapärane kogemus. Tegu oli platsiga suhteliselt linna keskpaigas. Sõidutee oli kohe seal samas, mis ei vaikinud isegi öösel. Kerge unega inimesele seda kohta kindlasti ei soovitaks. Telgiplatsil olime ümbritsetud veel u 4 eesti perega. Umbes nii, et kui Soomlased puhkavad Eestis, siis Eestlane Lätis. Eestlane on siiski truu kodumaisele õllele ja telkimisala jälgides võib õllepurkide järgi kindlaks teha, kes on oma. Eriti naljakas tundus meile see, kuidas mõni pere terve maja kaasa tassinud on. Telkimisalal oli ikka jõhkralt suuri telke, kuhu oli veetud elekter, riiulid, lauad, toolid, telgi ette vaip jne. Teine korrus ainult puudus :).  Infopunktist korjatud reklaamlehed nimetavad Jurmalat Baltimaade parimaks kuurortiks. Linna enda kohta ei tea rääkida, aga rand on tugevalt tavapärane. Mööda randa jalutades jääb mulje, et kunagi justkui on midagi olnud, aga enam mitte. Rannahooned on tühjad ja räsitud ilmega. Oluline fakt on ka see, et inimlike vajadusi sellel rannal rahuldada ei saa. Iga km tagant on üks WC-putka, millel on tabalukk ees ja mõeldud vist ainult kõrvaloleva õlletelgi kundedele. Kuna meie jalutuskäik mööda randa sisaldas ka paari õlut, siis oli ikka vaja minna küll. Ostsime siis ühe käimla juures olevast välibaarist ühe õlle  ja siis ehk saab võtme ka. Marin arvas, et kui ta sealt enam välja ei tule, siis hais ja hunnikud tapsid ta lihtsalt ära. Et siis sinise lipu rand. ÕUDNE  

Kahe mere ristumispunkt Kolka neemel

Üks Läti ilusamaid randu Ventspilsis, mida kutsutakse ka surfarite rannaks

Lets get naked. Ventspils

 Marini lemmik rand 🙂 See jääb küll saladuseks, mis peale seda pilti edasi sai.  

Seismas Kuldiga linnas Euroopa kõige laiema kose serval. Kõrgust vaid 2m, aga laiust 250m

 Leedu poole minnes läbisime Läti mööda rannikut. Kõikjal on ilusad liivarannad, aga muus osas oli wow hetki ikka suhteliselt vähe. Näiteks Kuldiga linna sõitsime lootuses näha vinget laia koske, Baltimaade veneetsiat ja omanäolist vanalinna. Reaalsuses aga erilisi emotsioone ses linnas ei tekkinud.  

Kuldigast jookseb läbi selline kanal, mistõttu erinevates broshüürides kutsutakse seda linna Läti Veneetsiaks. Vot siis

Õhtune ujumine annab energiat! Viimane linn enne Leedut - Liepaja

Parima hinna ja kvaliteedi suhtega öömaja sel reisil. Kodumajutus Liepajas

Kõik eluks vajalik olemas

Algne plaan oli Lätis veeta ainult 1 öö (Jurmalas) ja siis järgmiseks õhtuks jõuda Leedu kuurortlinna Palangasse. Tegelikkuses aga jõudsime ainult Läti – Leedu piiri lähedale Liepaja linnani. Info selle linna kohta puudus täielikult. Otsisime lihtsalt kohta, kus magama minna. Võtsime majutuskohtadega linna kaardi lahti ja hakkasime helistama. Paar kõnet ja  jõudsime kodumajutust pakkuva pere juurde, kes 360 eegi eest  meile terve teise korruse eraldas. Kes olude sunnil või vabatahtlikult jääb sellesse linna ööbima, võiks vaadata ise järgi – Feliksa Namins (Kaleju iela 29, +371 63425075). Perenaine küll inglise keelt ei räägi, aga vene keelega saab ta hakkama. 

LEEDU

Vana muul Sventoji rannas

Trip.ee-s kiitis keegi Sventoji randa, mis asub mõnikümmend km enne kuulsat Palangat. Pidavat olema sama mõnus kui Palanga, aga rahulikum. Umbes nii ka oli, aga mitte palju rahulikum. Pigem on Sventoijs puhkav inimene ise rahulikum ja tundus, et ka mõnevõrra vanem. Rand jättis aga väga hea mulje oma udupeene liiva, mõnusa vee ja nostalgilise vana muuliga. Häiris vaid valjuhäälditest tulev leedukeelne möla (ilmselt reklaamid). Lesisime Sventoijs paar tundi ja sõitsime edasi, et Palangas öömaja otsida, auto ära parkida ja linnapeale ja randa tsillima minna.   

Vaid jalakäijatele avatud Basanaviciause tänav. Kahel pool tänavat on baarid, restoranid, kohvikud, suveniirimüüjad, isegi lõbustuspark. Tekib tunne nagu oleks kuskil Türgis, mitte Leedus

Suur silt tänaval lubas odavat õlut. Tellimisel selgus, et hind kehtib vaid tumedale õllele. Kõrvale tellitud suupistevaagen sisaldas lahtilõigatud sinki ja sibulaid

Ja õlut sai seal mehe eest joodud. Isegi vaatamata kohutavale teenindusele, mis jääb kõikjal Leedus Eestile kõvasti alla (ilmselt ka Lätis). Elementaarseid viisakusi nagu tänan, palun ja head isu ei eksisteeri. Naeratus oleks ka vist liiast. Mõnikord lõpeb kontakt teenindajaga üldse ilma sõnadeta. Antakse sulle, mis vaja ja kõik. 

Mõnumees Palanga rannal

Palanga rannas ujus vee peal miski imelik vetikas. Muus osas midagi etteheita ei ole. Kui plaanis teha mõnepäevane rannapuhkus, aga Pärnu jätab külmaks ja Türgi jaoks ei jätku raha, siis Palanga sobib ideaalselt. Selles linnas on ka õhtul midagi teha ja lähedal asub üks Leedu põnevaima loodusega koht Neringa poolsaar. 

Leedu rahvustoit Cepelinad. Kartulibüreest kestas pelmeeni sisu meenutav hakkliha. Serveeritakse pekikuubikute ja hapukoorega

Kodumajutus Palanga kesklinnas

Olime kuulnud, et Palangas öömaja otsimine on maru lihtne. Et kodumajutust pakkuvad tädid ründavad igat linna saabuvat turisti. Meie kasutasime linna sisenemiseks kolme erinevat teed, et lõpuks need pakkujad üles leida (tädikesed ootavad ainult Klaipeda poolt tuleva maantee ääres). Kaubale saime sisuliselt esimese pakkujaga, kes lubas majutust 100 litti 2 ööd kahele. Hiljem muidugi selgus, et ta mõtles saja eest ühte ööd. Üldiste hindadega kursis olles, tundus uus hind isegi reaalne ja nii tegime kokkuleppe 150 kaks ööd. Maja asukoht oli super, kohe Basanaviciause tänava alguses ja Maxima vastas. Seisukorra poolest oli aga jõhker punker. Minnes pesema avastasime, et sooja vett ei eksisteeri ja voodi vajus keskele kokku. Padjad haisesid ja valmispandud voodiriideid ei julenud ka kasutada. Magasime hoopis oma magamiskottides. Peldik oli nii väike, et istudes jalgu maha ei saanud panna. Põlved pidi tõstma kõrgele vastu ust. Muidugi puudus uksel ka lukk, mis tähendab, et oleks keegi väljast linki katsunud, oleks seal juba istunud inimene sõna otseses mõttes välja kukkunud. Vee tõmbamiseks ja ümberpööramiseks pidi avama ukse :D. Maja omanik, jeebiga sõitev umbes 65-ne äripabulja, mõistagi inglise keelt ei rääkinud, aga õnneks on Raidu vene keel “perfekti lähedane” ja kõik asjad sai temaga aetud. Järgmisel hommikul sõitsime Neringale ja tagasi me sinna enam ei tulnudki, jättes tädikesele 5 litti ettemaksu. 

Klaipedast läheb Neringale praam. Maksab 42 litti (2 inimest + auto) ja aega läheb mingi 15 min. Jõudes saarele, tuleb varsti tõkkepuu, kust edasi minekuks jällegi 20 lt küsitakse, keskonnamaks vms. Ka toit on seal kallis. Kahe burksi ja jäätee eest taheti 23 lt (105 eeki), aga mujal Leedus tundub toidukaup odavam olema kui Eestis. Rannad on vist aga veel ilusamad kui Leedu mandriosas (laulva liivaga) ja liivadüünid on kindlasti iga turisti jaoks kohustuslikud. 

Nõiamägi Juodkrantes

Kommentaar oleks vist liigne

 Kuumad ilmad noh……….. 

Kormoranide koloonia Juodkrante lähedal

Selline koloonia on kalameeste silmis suur nuhtlus. Iga lind sööb päevas umbes 300g kala ja kui seda lindude hulka vaadata siis tuleb imeks panna, et kala veel üldse on. See oli tegelikult omaette vaatamisväärsus ja tegelikult pani isegi ahhetama. Terve suur metsaväli, mis oli selliseid surnud puid täis. Okasteta, lehetud ja elutud puud, millel istusid tuhanded suured ronkade moodi linnud. Tekkis tunne nagu oleks sattunud õudusfilmi ning need pealt näha süütud linnud ootavad, millal sa juba ära kärvad. Kormoranidega oli kunagi vist probleem ka meie Peipsiääre kalameestel, aga hetkeseisuga pole kursis. 

Liivadüünid Neriga keskosas

Suurim düün Nidas

Päris vabalt mööda düüne turistidel kolada ei lasta, mis on ka suht loogiline nende säilimise suhtes. Nidas me siiski eirasime natuke keelusilte ja läksime mõnisada meetrit suurimale düünile lähemale. Pilt on tehtud keelutsoonist. Pole päris kindel kas teiselt poolt oleks lähemale saanud. Kaardi järgi peaks Nida düüni lõpus olema juba Venemaa. Meil hakkas päev juba lõppema ja ei saanud pikalt asja uurida seal. Üsna hilja õhtul saime praamiga taas Klaipedasse ja hakkasime sõitma mööda kiirteed Kaunase poole. 

Õhtusöögiks tatrapudru purustatud tomati ja lihakonserviga

Järgmise päeva eesmärk oli jõuda Druskininkaisse, mis asus 340km kaugusel. Õnneks oli pool maast kiirtee, kus sai sõita 130km/h. Sõitsime õhtul u. 100km, aga telkimisala leidmine muutus raskeks. Kell oli hiline ja vahepeal oli ka pimedaks läinud. Mingi hetk hakkas autojuht vaikselt “nokkima” roolis, mis tähendas, et tuli lihtsalt keerata teelt maha ja autosse magama jääda. Kohaks sobis üks suvaline tankla, kus sai WC-d kasutada ja vaiksemas parkla nurgas toitu keeta. Rait proovis enne ikka kohaliku baari teenindaja käest luba küsida, aga umbkeelsus on seal popp. Vastati “nitsevo ne kavarit”. Ei jäänud muud üle, kui joonistada telk ja näidata näpuga suunda. Tädike tuli õue ja jättis mulje, et võime küll valitud kohas tegutseda. Sellel õhtul sõime tatraputru lihakonservi ja purustatud tomatitega, mis valmis imehästi meie tulekoldel. Lihakonservid on sellistel reisidel imehead. Säilivad hästi. Meile oli tulnud ka väga näljane külaline, kelle kõhu me täis söötsime ja siis tänutäheks ta saba veel välgatades nägime. Öö autos möödus üllatavalt edukalt ja hommikul vara sõitsime edasi. 

Nemunase jõgi Kaunases. Jäi mulje, et Lätis-Leedus on kõik jõed vähemalt nii suured

Europa Royale hotell Leedu lõunapoolseimas linnas Druskininkais

Marinile on luksus meeltmööda ja seetõttu oli meie maasikaks magustoidul öö sealses sanatooriumlinnakus Druskininkais, mille oli Rait Marinile sünnipäevaks kinkinud. Väikesed veemõnud, vahuveinid, õhtusöök ja luksus viimseni lihvitud ja detailideni läbimõeldud hotellis on parimaks punktiks meie reisile. Linnake on iseenesest väike ja asub sügaval sisemaal. Tuntuks on saanud looduslike mineraalveeallikate poolest. Läbi linna voolab lai jõgi ja jõe kallas on kõik Spa Hotelle täis, nende hulgas ka meie oma. Samuti on seal suur veekeskus, mida võiks võrrelda Jurmala Livuga. Meie arvates on Druskininkais isegi parem, just saunaosa pärast, kus on kokku 18 sauna. Veepark, nagu ikka, sisaldab rohkelt torusid lastele ja ekstremistidest täiskasvanutele, laine basseini, vees istumisega baare ja veel palju muud. Kolm tundi selleks on liiga vähe. Lastega minejatele märkus- sauna tsooni alla 18 ei pääse, sest seal ei ole bikiinid kohustuslikud (viimane on ilmselt ka põhjus, miks sellest veepargist ei ole ühtegi pilti – fotokad on kogu majas keelatud). 

Peale säästuöid mõjus ****hotell kosutavalt 🙂

Kohalikku mineraalvett ikka koju kaasa ka

Hommikul sõime hotelli restoranis kõhud täis ja käisime väiksel massaazil, mis meie paketti kuulus. Seejärel hakkasime kodu poole liikuma. TomTom näitas tugevalt üle 700 km Tallinnasse. Võis arvata, et kui teeme veel tee peal mõned vaatamisväärsused, siis õhtuks koju ei saa. Peab ühe öö veel telkima. Nii läkski. Sõitsime natuke Vilniuses ringi, vaatasime Trakais maalilist lossi ja Siauliai lähedal asuvat Ristimäge. 

Trakai loss

Ristimägi Siauliai lähedal

Õhtuks jäime Riiast paarkümmend km Tallinna poole mingi järve äärde laagrisse. Raha küsiti selle eest 4 Lv (~90 eek), mille eest saime siis parkimiskoha, telgiplatsi, WC-kasutamise ja vist ka mingi valve. Hommikul ärkasime vihmaga, mis jäi kestma kuni koduni ja kauemgi veel. Imelik, et ilm keeras selliseks just viimasel päeval. Vahest peab joppama ka ju 😛 

Mõningaid koju kaasatoodud suveniire

Tegemist oli meie esimese autoreisiga ja võiks öelda, et äärmiselt mõnus on ringi tuiata, kui tead, et kõik eluks vajalik on pagassis olemas. Järgmine kord siis autoga Norra ehk… Läti ja Leedu kohta võiks öelda nii palju, et kuigi eestlasele seal suurt eksootikat pole (just looduse ja arhidektuuri osas), siis mõnepäevasele rannapuhkusele tasuks sõita iga kell. Ja paljud muidugi käivadki. 

Advertisements
Rubriigid: Eestri tripid, Reisid, sildid: , , , , , , , , . Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s