Madeira 9. – 20. aprill 2010

 Atlandi ookeanis asuv väike saar Madeira on tuntud oma ilusa looduse, aastaringse sooja kliima (ca 20-25 kraadi) ja veinide poolest. Kevadpuhkust plaanides olime mõelnud mitme sihtkoha peale, aga ükski ei tundund sobivat. Madeira ja Iisraeli välistasime kallite piletihindade poolest, sest plaanis oli teha tõelina masuaja reis. Lisaks langes meile sobivale reisiajale saarel toimuv lillefestival, mille tulemusel olid kõik soodsamad piletid väljamüüdud. Suht juhuslikult aga leidsime Rocca al Mare keskuses toimuval öömüügil pakkumise Diamond Travelilt 4400 eeki  ***hotelli hommikusöögiga. Marin küll kõhkles esialgu, sest tema soov oli liiv, päike,  meri ja eelkõige soojus. Sel saarel aga päike ja soojus kindlad pole.  Siiski pani hind asja paika ja broneerisime kohad ära.

Mõned põhjused, miks Madeiral puhata 
  • Vahelduv ja lopsakas loodus. Aprillis on seal kevad ja kõik, mis vähegi oskab õitseda, sel ajal ka õitseb. Madeira on omapärane paik, kus  kasvab taimeliike maailma väga erinevatest paikadest.
  • Lillefestival (aprilli lõpus)
  • Espada kalaroog- kala elutseb vaid kahes piirkonnas maailmas 1500m sügavusel
  • Veinid, eriti portveinid (Madeira on portveini sünnimaa)
  • Väga lai valik matku erinevate raskusastmetega
  • Sõbralik ja usldusväärne rahvas. Kes on harjunud soojamaa mustudega, neile võib olla üllatuseks, et kõik tõmmud mehed ei püüagi alati teid petta
  • Ainulaadsed looduslikud basseinid
  • Lihtne rendiautoga ise saart avastada
Miks mitte Madeiral puhata 
  • Kliima on väga muutlik (muutlikum kui Eestis). Kaasa tuleks võtta mitmekesine garderoob – alustades bikiinidest ja lõpetades tuulejopega. 
  • Madeira pole rannapuhkajale sobilik. Puuduvad liivarannad. Selle asemel on looduslikud tasulised basseinid, mille vesi ei pruugi kõige soojem olla.
  • Toitlustus on suhteliselt kallis

Takso Monte mäelt kesklinna

 Esmene koht, kuhu turist Madeira pealinnas Funchalis jõuab, on linna kõrval mäes asuv Monte küla. Üles külla viib köisraudtee, millelt avaneb hea vaade kogu linnale. Alla tulekuks pakutakse aga veidrat takso teenust. Asja juurde käib kindlasti ka kübar, kummitallaga jalanõud ja spetsiaalriietus.  Sõit ise on suhteliselt kallis – 12 euri. Teadmiseks ka nendele, kes soovivad sellest külast jalgsimatka ette võtta (sealt kaartide järgi tuleb alla linna matkarada), et peale veebruaris 2010 toimunud mudalaviini on see rada räbalas seisukorras. Puud on üle raja ja roomamist on rohkem, kui rubla eest. Meil õnnestus igaljuhul kusagilt valesti minna ja sihtpunkti me ei jõudnudki. Pidime tagasi minema (muidu oleksimegi lennukist maha jäänud ja töökohta hakanud otsima). Soovitus- tõsiseks roomamiseks õige riietus, head närvi ekstreemsusteks ja tähelepanu õige raja valikul.

Monte Verde rõdul

Meie hotell oli väga kodune. Kahjuks ei tunnistata seal lihtsamates kohtades soojusallikaid, milletõttu lähevad riided niiskeks ja kuivavad väga halvasti. Meie sattusime väga armsasse kolme tärni hotelli ja juhtumisi ka hotelli parimasse tuppa.    

Hotelli hommikusöök

Hotelli hommikusöögi valik on üsna kesine (lihtsamates hotellides). Pildil olev ootas meid igal hommikul, nädalaga saab päris villand. Oli kuulda, et mõnedel polnud sedagi, mis meil.

Pico Areeiro

Aga nüüd siis juba sellest, milleks me sinna läksime. Matkamine, kõrgused ja veidi ekstreemsust. Esimeseks matkaks oli mägimatk saare kahe kõrgeima tipu vahel, Pico Arieero 1818m – Pico Ruivo 1851m. Seda matka korraldavad paljud reisibürood, viiakse sind bussiga algusesse ja teisest otsast korjatakse peale. Meil oli aga rendiauto võetud ja seepärast sõitsime kohale ise. See tähendab aga, et vahemaa tuli läbida topelt. Kilomeetreid tuli kokku vaid 11-12, aga kuna tasast maad praktiliselt polnud, siis kujunes see päev tõeliseks katsumuseks.

Rajal eksisteerib ka kaks raskusastet.Vasakule hoides leiate eest veidi kergema variandi. Tunneleid läbides võiks kaasas olla taskulamp, sest tunnelites on vett.  

Keset kuristikku

Minnes olime pilvede sees ja nähtavus oli just selline. Tagasi jõudes ehk siis u 6-7 h pärast paistis samas kohas päike. Rajal vaheldus ilm ja temperatuur pidevalt.   

Kõrgeim tipp Pico Ruivo

Lõppu jõudes oli tunne ääretult mõnus. Peab tunnistama, et meie viimane dšunglimatk Tais oli väga raske, aga nüüd selle jaoks puudusid isegi tol hetkel sõnad. Kaks sammu edasi ja jälle puhkepaus. Kuna kõrgus oli nii suur, siis oli ka õhk hõre ja aitas jõuetusele kaasa. Imestama pani vaid see, et rada läbisid ka pensionärid (see kirjeldab meie füüsilist vormi ehk? :)). Emotsioon oli aga võimas. Raske on võrrelda seda seninähtuga. Eks mõjub ka see, et meile oli antud matk esimene mägede kogemus. Super vaated pilvepiiril kaaluvad üle kõik raskused.  

Pealpool pilvi

Paar päeva hiljem proovisime autoga möödaminnes raja alguspunkti veel vaatama tulla, aga siis hakkas rahet sadama. Suverehvidega ei tahtnud auto kuidagi mäest üles rebida. Kartsime, et äkki alla tulekul ei võta üldse kurvi välja ja keerasime otsa ringi.     

Maastik saare keskosas

Teiseks pärliks meie reisil oli plaanitud Madeira idapoolne tipp. Tippu viib ca 11 km matkarada, mis füüsiliselt midagi rasket endast ei kujuta. Vaated on aga võimsad.   

Sao Laurencio poolsaarel

Sao Laurencio

Sao Laurencio

Viimane tõus enne saare Läänetippu

 Eespool sai öeldud, et Madeiral pole ühtegi liivaranda. See pole siiski päris täpne. Lõunarannikule üks liivarand on siiski rajatud. Liiv on toodud Marokost ja kohalikud on selle ranna üle hirmus uhked. Olgu öeldud, et meie sinna ujuma ei kippunud ja vist poleks ka saanud, kuna rand oli tol hetkel suletud.

Madeira au ja uhkus - ainus liivarand 😀

Rabacal levada matkarada

Kogu saar on täis levadasid – betoonist veekanaleid, millega kunagi juhiti veerohkemast põhjaosast vett kuivematele aladele. Mööda levadasid kulgevad nüüd matkarajad. Ühe tuntuma nendest tegime läbi meiegi.

Tollel päeval oli meil au nautida vihma. Algusest lõpuni 😛 

Matka sihtpunkt

Eukalüpti puu kasvab nii kiiresti, et koor ei jõua järgi ja kukub maha

 Madeira lõunarannikul on kõrguselt teine kaljusein Euroopas – ligi 600 meetrine Cabo Girao. Kõrgeimas punktis on vaateplatvorm, kust selge ilmaga avaneb võimas pilt. Meile sattus sombune ilm, st kulutasime oma energia suveniiride peale.

Cabo Girao - 589m kõrge kaljusein. Mere teeb pruuniks muda, mille vihm mägedest kaasa toob

Ainus ujumine kogu reisi jooksul. Jääkülm hotelli bassein

Espetada lihavarras

Lihasõbra unistus- üsna meie sašlõki sarnane (jutt käib pildi servas olevast vardast, pizza on pigem tavapärane).

Lõuna kulinaarialetist

 Kuna meie reis venis tuhapilve tõttu mõned päevad pikemaks, siis pidime veidi kokkuhoidlikumat elu hakkama elama – restoranid asendusid kulinaarialetiga (õlust me siiski ei loobunud kuni lõpuni). Ega ei teagi ju millal lennuk koju viib. Kas üldse? Äkki tuleb ujuma hakata…Saarte võlu nimelt. Suhtelislt veider olukord oli paar päeva. Raha muudkui kulus, tööl peaks juba tagsi olema ja väga ei saa enam ringi ka kolada, et õigel hetkel ikka valmis olla kojuminekuks. Siiski ei toonud tuhapilv ainult negatiivset,  nimelt nägime tänu 4 päeva pikemaks veninud reisile ära kuulsa lillefestivali, millest oleksime muidu napilt ilma jäänud ja eelmisl õhtul koju läinud. Lisapäevadel sai ka paar päeva veel päevitada. Õigel ajal oleksime koju tulnud suhteliselt valgetena. Tagasisõidu emotsioone ei hakka jagama, sest no see oli ikka kõige nael- negatiivses mõttes (kojusõit osutus kallimaks kui alguses ostetud reisipakett, mis tähendab, et meie masureisist sai päris korraliku eelarvega üritus). AU TOP TOURSILE.

Madeira Lillefestival 2010

Pidulik rongkäik

Mõned Madeira sümbolid:

Rahvuslill Estreliitsia

Portveinid

Kunagi hoiti Madeiras veini nii nagu mujalgi – jahedas keldris. Ükskord aga laevaga veinitünnide viimisel unustati üks tünn peale ja avastati alles tagasijõudes, kui ta oli pikalt päikesest soojaks köetud ruumis olnud. See andis veinile nn karamellimaitse, mis neile kangesti meeldis ja nüüd hoitaksegi Madeira veini soojal pööningul, mitte külmas keldris. Suveniiriks kaasa toodud paar väikest pudelit aga teistelt erilist tunnustust ei toonud. Maitse asi. 

Apelsini ja passioonivilja ristand

Turul lasime kokku panna eksklusiivsetest viljadest kotikese, kus oli nii umbes 6 vilja. Raha küsiti selle eest u 7euri. Mõtlesin, et wow. Hiljem hotellikaaslastega muljeid jagades selgus, et nemad olid maksnud 25euri. DAAA 😉 Nii et tasub olla ettevaatlik. Puuvilju aga maitsmata jätta ka ei tohi. Eriti head on passioonivilja ristandid ananassi, apelsini vms viljaga (isegi tomatiga, aga see ei maitse nii hästi).

Espada banaaniga

Espada – kala, mida maitsmata ei lahku vist ükski turist. Põhiliselt serveeritakse seda banaaniga, aga leiab ka kõikvõimalikke muid variante. Kusjuures veider oli meie jaoks ka see, et restoranides pannaksegi riisi ja kartulit mõlemat.

Espada kalaturu letil

Majakesed Santana linnas

Nagu meie Vabaõhumuuseum. Pea igal Madeira postkaardil kujutatakse selliseid majakesi. Miks? Ei tea, reisil keegi nende tähendusest meile ei rääkinud ja hiljem pole ka viitsinud otsida 😀

Advertisements
Rubriigid: Reisid, sildid: . Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.

2 Responses to Madeira 9. – 20. aprill 2010

  1. Viljar Kimmel ütles:

    1. “Majakesed Montana linnas”.
    Majakesed olid ikka Santanas?
    2. “Teiseks pärliks meie reisil oli plaanitud Madeira läänepoolne tipp.”
    Kas polnud see mitte idas?

    Sorry… 🙂

  2. rait ja marin ütles:

    😀 viisin parandused sisse..

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s